Teie Ekstsellentsid!
Armsad pressikonverentsist osavõtjad!
Kõrgestipühitsetud ja armas vend, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!
Auväärsed ja armsad vaimulikud!
Issanda pärisrahvas!
Lahkudes sõbralikult Eestimaalt ja lõpetades kavandatud ametliku visiidi siia ja autonoomsesse Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse, väljendame kõigepealt oma rõõmu ja rahulolu selle ajaloolise sündmuse kordamineku puhul.
Samuti väljendame oma südamlikku tänu Nende Ekstsellentsidele Eesti Vabariigi presidendile ja peaministrile ning kõikidele kesk- ja kohalikele võimudele kutsumise eest siia maale, mida oikumeeniline patriarh pole kunagi külastanud ja hea organiseerimistöö eest, mistõttu kogu meie külaskäik ladusalt toimus.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule anti autonoomia 1923. a. tolleaegse patriarhi ja sünodi seadluse (tomosega) Tallinna ja kogu Eesti tollase metropoliidi Aleksandri palvel. Eesti Kiriku autonoomset seisundit oli 1920. a. tunnustanud ka Moskva patriarh Tiihhon. Öigeusu Kirikus valitseva kindla traditsiooni kohaselt ei või selliseid tomoseid tühistada. Seetõttu pidaski Oikumeeniline Patriarhaat välismaale pagenud metropoliit Aleksandrit kuni tema surmani 1953. a. EAÕK metropoliidiks. Pärast tema surma määrati EAÕK metropoliidi asemikuks Tüatiira ja Suur-Britannia metropoliit ja abipiiskopiks eestlane Jüri Välbe, kes täitis seda ametit oma surmani 1961. Ent hästituntud ajalooliste olude tõttu ei saanud peale Nõukogude rezhiimi kehtestamist EAÕK enam kodumaal tegutseda. Seetõttu peatas meie eelkäija, malestusvääriline patriarh Demetrius ajutiselt 1923. a. tomose jõusoleku Eestis.
Hiljuti aga sai olukorra muutumise tõttu võimalikuks EAÕK taastamine ja nõnda taasjõustati 1996.a. patriarhi ja sünodi aktiga 1923.a. Tomos. Vastavalt Genfis saavutatud kokkuleppele võis iga Eesti õigeusu kogudus ise vabalt valida, kas alluda EAÕK või Moskva Patriarhaadi jurisdiktsioonile. See tähendas enesestmõistetavalt seda, et ühelt poolt on Eestis üks autonoomne apostlik-õigeusu kirik, mis on sõjaeelse kiriku tegevuse otsene jätkaja ja teiselt poolt on siin ka kogudused, mis alluvad Moskva Patriarhaadile. Siin ei ole teist kohalikku õigeusu kirikut - selline asi on kiriku kaanonite poolt keelatud - vaid Moskva Patriarhaadi vaimne kohalolek laieneb teatud piirides teise kiriku jurisdiktsiooni alale. Seegi on järeleandmine kaanonite täpsest järgimisest analoogselt eksarhaatide ja stauropegiaalsete kloostrite ning koguduste süsteemile.
Selle kokkuleppe kohaselt valisid siis kõik Eestis asuvad kogudused, kellele alluda. EAÕK valis hiljem oma sisereeglite kohaselt Tallinna ja kogu Eesti metropoliidiks piiskop Stefanuse, kes seni oli tegutsenud ülemkarjasena õigeusu kirikus Prantsusmaal.
Ta on väljapaistev isiksus, kelle omadusteks on suur vagadus, õigeusu meelelaad, oikumeeniline kogemus ja vaim, hingekarjaslik ja organiseerimiskogemus, halduslikud võimed, kohalike olude tundmine; ta on kirjutanud palju raamatuid, millest mõned on tõlgitud ka teistesse keeltesse; ta valdab prantsuse, vene, inglise, hollandi, kreeka ja suahiili keelt.
Kõik need Jumalalt saadud anded on ta pühendanud EAÕK ülesehitamiseks.
Mis puutub Moskva Patriarhaadile alluvate koguduste registreerimist ja enne sõda EAÕK-le kulunud vara tagastamisse, siis need asjad toimuvad vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja Oikumeeniline Patriarhaat ei sekku neisse milgi kombel.
Oikumeeniline Patriarhaat taasjõustas 1923. a. tomose autonoomia andmise kohta EAÕK-le seepäsast, et see oli tema kohus pühade kaanonite järgi, mis annavad meie patriarhaadi kompetentsi hoolitseda rasketes olukordades olevate õigeusu kohalike kirikute normaalse tegutsemise taastumise eest. Samal moel hoolitses patriarhaat ka Albaania Õigeusu Kiriku taastamise eest.
Tehes neid samme ei ole Oikumeeniline Patriarhaat vaadanud omakasu peale, vaid ainult nende kohalike kirikute kasu peale. Vastupidi, patriarhaat on pidanud seda tehes nägema palju vaeva ja teinud suuri kulutusi.
Meie kolaskäigu peamiseks eesmärgiks oli kinnitada EAÕK-t sõna läbi ja selle tunde läbi, mida loob kokkukuuluvuse tajumine kõigi õigeusu kirikutega. Meie kaudu tunnevad kõik Eesti apostlik-Õigeusulised, et nad on üheainsa, püha, kogumaapealse ja apostliku koguduse liikmed, mis koosneb kõigist kohalikest autokefaalsetest ja autonoomsetest kirikutest.
Me loodame ka, et ühe kohaliku õigeusu kiriku vastuseis kaob, kui nad kainemalt järele mõtlevad. Ilmselt on sellega seoses vajalik järgnev asja käsitlus.
Vanem, apostlite aegadel välja kujunenud kristliku kiriku korraldus oli selline, et igas linnas oli oma piiskop, kes tegutses naaberpiiskoppidest sõltumatult. Hiljem kujunes vajadus esipiiskopi järele teatud piirkonna piiskoppide seas, kuid kõigi võrdsus säilis. Lõpuks kujunesid ka suuremad üksused, viis vana patriarhaati, need olid Rooma, Uue Rooma -Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarhaadid. Vastavalt 2. ja 4. üleilmsel kirikukogul vastu võetud kaanonitele tunnistati Konstantinoopoli peapiiskop võrdseks Vana Rooma paavstiga, kel oli au esikoht. Samas anti Konstantinoopoli patriarhi hoole alla ka kõik need maad ja paigad, mis ei jäänud teiste patriarhaatide piiresse. Peale 11. sajandil toimunud kirikulõhet jäi ainus au esikoht Õigeusu Kirikus Konstantinoopoli patriarhile. Esimesena võrdsete seas teenib ja väljendab ta Kiriku ühtsust, koordineerib teiste õigeusu kirikute tegevust, täidab tühje kohti ning hoolitseb õigeusu õpetuse ja kirikukorra säilimise eest. Kõik seda teeb ta teenides, mitte midagi peale surudes.
Kuni kirikulõheni otsustasid autokefaalia või autonoomia andmise üle üleilmsed kirikukogud. Kuna peale löhet polnud enam võimalik üleilmseid kirikukogusid kokku kutsuda, hakkas autokefaaliat või autonoomiat andma Oikumeeniline Patriarhaat, millele järgnes kõigi õigeusu kirikute tunnustus. On loomulik, et iga hiljem autokefaalia või autonoomia saanud kirik tunnistab Oikumeenilise Patriarhaadi esimest kohta ja teenimist, sest paljude eri keskuste tekkimine hävitaks ühtsuse. Järelikult astus ka EAÕK kohe, kui sai autonoomse kiriku staatuse, oma kohale öigeusu vennaskirikute hulgas, kelle seast esimene au on üleilmsete kirikukogude poolt antud Oikumeenilisele Patriarhaadile. See kehtib kõigi hilisemal ajal tunnustatud uute kirikute kohta sõltumata sellest, millisest kirikust nad ajalooliselt on välja kasvanud. Nõnda tunnistavad Moskva, Serbia, Rumeenia, Bulgaaria ja Gruusia patriarhaadid, Kreeka, Poola, Albaania, Tshehhi ja Slovaki autokefaalsed kirikud ning Soome autonoomne kirik Oikumeenilise Patriarhaadi au ja teenimise esikohta. Seepärast pole midagi uut ka selles, et 1923. a. autonoomseks saanud EAÕK järgib seda teiste õigeusu kirikute poolt järgitavat korda.
Niipalju kirikusradustesse puutuvatest küsimustest.
Meie muljed Eesti-visiidist olid kõige paremad. Autonoomne EAÕK sammub kiirelt täieliku ülesehitamise poole. Kirikuid remonditakse, vaimulikke haritakse, on loodud noorteliit, korraldatakse noortelaagreid ja kõiki probleeme lahendatakse kristlikus ning rahumeelses vaimus. Kõigi teiste Eesti kristlike kirikutega ollakse kõige paremates suhetes.
Me loodame, et põhilistele küsimustele saite juba vastuse. Ent kui on veel küsimusi, siis olge lahked.

Tagasi sisukorda