Kirikus ei ole lihtne rääkida filantroopiast – ehk heategevusest ja ligimesearmastusest. Esiteks seepärast, et selleks tuleb aru saada, milles seisneb filantroopia tõeline olemus. Teiseks sellepärast, et kristlased on nii sageli valesti aru saanud ligimesearmastuse tähendusest. Kahjuks on vennaarmastuse sakramenti liigagi sageli mõistetud kui tavalist sotsiaaltööd, kui teatavat liiki kohustust ühiskonnas puudust kannatavate üksikisikute ja inimgruppide suhtes. On tavaks arvata, et piisab kui loeme koos selliste inimestega palveid või anname neile pisut raha. Kahtlemata on materiaalne abi vajalik, kuid samas tuleb rõhutada, et see olukorda ei lahenda. Sama kehtib ka palvete puhul: palvete lugemine ei saa jääda mingiks eraldiseisvaks asjaks, vaid peab olema osa kiriku tõelisest ja autentsest tegevusest, milles inimese elu leiab väljenduse tervikuna.

Ma tahaksin täna rääkida sellest kõigest natuke pikemalt ja palun teilt täit tähelepanu, sest küsimus, kuidas oma ligimesearmastust tegudes väljendada, on äärmiselt päevakohane ning puudutab meid kõiki otseselt.

Kasutan oma tänases jutluses sõna „filantroopia”. Kreeka õigeusu kirik tarvitab seda sõna kõige selle kohta, mis puudutab meie puudust kannatavate õdede-vendade kõige esmasemaid, kõige elutähtsamaid vajadusi. Sama sõna kasutab Kirik ka Jumala kohta määratledes Teda kui „filantroopi” – inimese sõpra.

Aga mis on sõna „filantroopia” sügavam tähendus?

Filantroopia ei ole tarbimise produkt. Seda ei pea ellu viima vastandudes teistele institutsioonidele, riiklikele ja muudele või neid täiendades. Me ju ei pea tõestama, et oleme sellel alal parimad. Taoline arusaam filantroopiast moonutab seda sidet, mis ühendab armulauasakramenti Euharistiat vennaarmastuse sakramendiga. Ei ole nii, et ühel pool on euharistiline liturgia ja teisel pool sotsiaaltöö. Lääne kirikutel on sellega omad kogemused.

Lugesin mõne päeva eest ülevaadet Saksamaa katoliku ja luterliku kiriku tegevusest humanitaartöö alal. Saksas on riikliku süsteemi eeskujul loodud väga tõhus sotsiaaltöö võrgustik. Aga sellel on ülimalt vähe kokkupuutepunkte kirikute liturgilise elu ja euharistiliste jumalateenistustega, mis tekitab kirikutele väga suuri vaimulikke probleeme, millele ei osata lahendust leida.

Põhjused, nagu mulle isiklikult paistab, asuvad inimestevaheliste suhete tasandil: nii nende, kes saavad - kui nende, kes annavad. Püha Johannes Kuldsuu peab äärmiselt tähtsaks teise inimesega isikliku kohtumise nõuet, öeldes: „See, kui anname raha, ei ole heategevus. Tõeline ligimesearmastus on see, kui andes võtame enese peale kogu teise inimese sügavaima valu”. Ta lisab: „Nii nagu Kristus sai üheks meie tõeliste kannatustega ja võttis need enese peale, samal kombel peame meie käituma teistega. Nii nagu meie saame Kristusega üheks Ihuks jumalikus liturgias, milles Ta ennast meile annab, peame meie saama üheks oma ligimesega, kui me talle almust anname. Armastuse salasus, mis ühendab Isa Pojaga, ühendab Poega igaühega meie seast ja peab meidki ühendama tõelises ja täielikus osaduses igaühega meie vendadest.” Mulle tundub, et just selles seisneb altarisakramendi ja vennaarmastuse sakramendi ülimalt tiheda seotuse teoloogiline tähendus.

Filantroopia olemasolu põhjuseks on Kristuse lihakssaanud ja ohvriks toodud armastus. Abba Apollo ütles iga kord, kui ta mõne uue töö kallale asus: „Täna töötan ma koos Kristusega oma hinge pääsemiseks, sest pääste on tasu, mis Tema meile annab”. Aga Kristuse töö jõuab haripunkti Ristilöömises ja Ülestõusmises. Kristus kutsub iga kristlast ennast sellel teel järgima. Neilt, kes on otsustanud Teda järgida, küsib Ta järgmist: „Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?" (Mt 20/22). Sama küsimuse esitab Ta kõigile neile, kes tahavad tegeleda filantroopiaga. See on üleskutse teha enese omaks nii iseenda kui ligimese valu. Just nendest kriteeriumidest lähtudes mõistetakse meie üle kohut, sellest sõltuvalt, kuidas me Kristuse enese armastuse mõõdu järgi võtame vastu või tõukame ära valu, mis on meis enestes ja teistes inimestes.

Filantroopia ei ole hea või kangelaslik tegevus, mis põhineb lootusel tasu saada. Just seepärast ütleb Jeesus oma jüngritele, et pole Tema määrata, kes istub Ta paremale ja kes vasakule käele (Mt. 20/23). Kui me teeme armastuse tegusid, ei saa me nõuda Jumalalt, et vastutasuks võtaks Ta meid oma kuningriiki. Jumala riik on inimese sõbra Jumala kingitus. Ja meie ligimesearmastus saab olla üksnes tema inimesermastuse tagajärg, mida iga usklik väga tugevalt kogeb.

Et jõuda iseeneseni, et jõuda oma ligimeseni, tuleb esmalt juua Kristuse karikast. Aga kuidas seda teha?

Esiteks: mitte hetkekski ei tohi kaotada silmist tõetruud pilti sellest, mis seisukorras on meie eneste sisemine inimene. Püha Isaak Süürlane näitab seda meile väga selgelt. “Armasta vaeseid, ütleb ta, et läbi nende näidataks ka sinu vastu üles halastust. Ära tee tegemist olupoliitikutega, sest nii võid ilma jääda oma rahulikkusest. Ära lase vaeste ja haigete halval lõhnal end eemale peletada, sest eks sinulgi on ihu. Ära ahista neid, kelle süda on täis kurbust, sest muidu võid ise mitte leida lohutust, kui peaksid seda vajama. Armasta patuseid ja vihka nende tegusid, aga ära naera nende nõrkuse üle, et sinu enesega ei juhtuks samuti. Käi hoolega seda teed, mis seisneb selles, et oled abivalmis ja alati valmis kiitma kõiki teisi.”

Teiseks: meie innukus ei tohi kujuneda takistuseks armastusele, et halastusest ei saaks meie venna jaoks etteheidet õigluse nimel.

Kolmandaks: tehkem oma südames ja elus filantroopiale ruumi läbi sisemise rahu ja palvete, et saaksime heita kõrvale meid ümbritseva maailma mured.

Neljandaks: tehkem enesele vaba aega, et pühendada see heategevusele. Meie ajal ei leita enam aega kõige olulisema jaoks. Palju lihtsam ja kergem on anda puuduses olijale raha ja asju, selle asemel, et üritada täita seda armastuse puudujääki, mille all ta kannatab. Tähendamissõna tarkadest ja rumalatest neitsitest on selles osas väga ilmekas: ühtedel on piisavalt õli, et hoida oma lampe põlemas, sest nagu ütleb püha Johannes Kuldsuu: „see on pühaduse õli”; teistel mitte, sest nende õli on selle maailma murede õli. Kui puudub soov sisemiselt puhastuda, pole võimalik jõuda pühaduseni ja järelikult ei saa täielikult vastu võtta ei meie eneste sisemist vaesust ja selle eest hoolt kanda ega ka teiste oma.

Aga kuidas filantroopiat ellu viia? Teisi vastu võttes. Vastu võtma ei tähenda kedagi endale koju kutsuma või talle ulualust pakkuma, vaid teda vastu võtma kui Kiriku liiget. Teisisõnu – tuleb luua tingimused, et teine inimene saaks olla vaba. Tuleb võtta aega, et teine inimene saaks olemas olla kui inimene, et ta saaks sisemiselt muutuda või pigem, et anda Kristusele võimalus teda muuta, teha temast uus inimene. Kiriklik vastuvõtt on selline, kus igaüks võib teisele kinkida omaenese karismasid. Karismad on Püha Vaimu viljad: „armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsemine” (Gal 5.22). Nii saab vastuvõtmisest liikumine milles igaüks ennast ilmutab, ja kinnitab, et on kogu oma eluga Jumala ikoon. „Kui sa annad midagi vaestele, siis esmalt löögu särama su nägu, sest siis lohutad sa teda tema kurbuses oma heade sõnadega”.

Tänapäeval süüdistatakse kirikut sageli selles, et Kirik ei ole sotsiaaltöös piisavalt aktiivne, nagu peaks kirik ennast selles suhtes kuidagi õigustama. Minu arvates pole probleem mitte selles, et teada saada kas Kirik tegeleb sotsiaaltööga või mitte, vaid selles, et teada saada, kas me kristlastena üritame oma tegude ja vaimuliku elu tasemega ikka tõepoolest väljendada Jumala armastust inimeste vastu. Ma ütleksin isegi nii: kas me ise oleme tõesti piisavalt kogenud Jumala armastust meie eneste suhtes, et saaksime seda inimestele edasi anda.

Õigeusu vaimsuses kõneleb, et esmalt tuleb armastada Jumalat ja kui me seda teeme, siis armastame ka ligimest. Oluline on eneselt küsida - eriti kui tegeleme kõige vähematega - kas me tõesti näeme neis Kristust? Ja kui iga inimene on meie jaoks tõepoolest Kristuse ikoon, siis millist rahu ja missugust vaba ruumi me talle loome, et ta mitte ainult ei saaks iseennast täielikult teostada, vaid kinkida oma karismasid ka teistele?

Kõik algab sellest, kuidas me ise kogeme Euharistilist liturgiat. Kas oleme Euharistilise liturgia ajal piisavalt avatud, et siseneda Jumala armastuse salasusse inimese vastu? Ja kas iga liturgia lõppedes lahkume uute ja vabade inimestena?

Mulle tundub, et liigagi sageli mõistame liturgiat lihtsalt kui ritualistlikku kirikupraktikat. Aga selline arusaam võtab meilt lõppkokkuvõttes kogu meie identiteedi, sest see ei väljenda muud kui lihtsalt üht kohustust, mida tuleb iga hinna eest täita.

Meie Kiriku viimasel täiskogul 2005. aasta juunis rääkisin ma pühapäevase liturgia tähtsusest ja mõjust, mida see peab avaldama kogu järgnevale nädalale. Kristus küsis oma apostlitelt, kas nad on võimelised jooma karikast, millest Tema joob. Igal liturgial saame ka meie teadlikult või ebateadlikult osa sellest karikast - see tähendab üleminekust meie ristielust ülestõusmise tegelikkusesse. Ja iga kord, kui astume teise inimese juurde, kogeme sedasama. Võtame enda peale nii omaenese kui ligimese ristikoorma ja ülestõusmise rõõmu.

Usun, et kui me ligimesearmastust selliselt mõistame, võime ühendada altarisakramendi vennaarmastuse sakramendiga. Pole üht ilma teiseta. Kui selle aga silmist kaotame, võime küll tegutseda konkreetsetes olukordades lähtudes konkreetsetest vajadustest, kuid kas sellest piisab, et võiksime öelda, et oleme tõesti andnud tunnistust Jumala armastusest inimeste südames. Niisugune on selle kreeka sõna “filantroopia” tõeline tähendus ja meie kõigi kohus.

Tagasi sisukorda