Pühade säilmete tähendus Õigeusu Kirikus

"Me austame pühi säilmeid, sest nii nagu jumalikkus ei lahkunud Issanda ihust nende kolme päeva jooksul mil Ta hauas oli, samal kombel ei ole ka pühad säilmed kaotanud midagi oma pühitsevast väest”. (Püha Gregorius Palamas).

Tänavu 30. mail osalesid mõned meie hulgast* meie pühade uusmärtrite Nikolai ja Mihhaili säilmete ümberpaigutamise talitusel Tartu Jumalaema Uinumise kirikus. Sellise talituse läbiviimine osutus möödapääsmatuks, kuna kiriku remonttööde käigus tuli välja vahetada põrand, mille all märtrid puhkasid. Seega avati nende pühad hauad. Nad olid puhanud Tartu kiriku põranda all 1919. aastast alates, ent ometi imeliselt säilinud. Ja kui märtrite ihud olid pestud ja riietatud uutesse liturgilistesse rõivastesse nagu sellisel puhul tavaks, asetati meie austusväärsed pühakud uutesse sarkadesse ning pandi usklikele kummardamiseks välja järgmise päeva hommikul märtrite austamiseks peetud jumalikul liturgial.

Sel õnnistatud hetkel anti meile väga selgelt tunda nende isiklikku pühitsetud kohalolekut meie keskel!

Seega on igati loomulik, et kutsun teid üheskoos mõtisklema pühade säilmete salajase tähenduse üle, mida tänapäeva inimestel on nii raske mõista.

On hästi teada, et ülestõusnud Jeesuse kõige esimesteks Teda oma ihusilmaga näinud tunnistajateks olid apostlid. Püha Vaimu tulek Nelipühil andis neile nii lõpliku selguse nende missiooni olemusest kui jõu selle täideviimiseks. Nõnda läksid nad kõikjale, kuhu võimalik, kuulutamaks Kristuse täielikku võitu põrgu ja surma üle. Kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud. ( Jh. 13.20). Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. ( Jh. 20,21) Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni. (Mt. 28, 20).

Nad mitte ainult ei kuulutanud jumaliku elu ja Püha Vaimu eluandva puhangu vastupandamatut sissetungi kogu maailma - milles seisneski nende tõeline missioon. Nad andsid seda edasi ka teistele, olles eestseisjaks Euharistia pühitsemisel, ja seades nende asutatud kogudustes kogudustes ametisse need, keda peagi hakati nimetama piiskoppideks. Ning piiskopid omakorda kuulutasid sedasama apostellikku kuulutust ja andsid tunnistust Euharistia tegelikkusest.

Ometigi ärgem unustagem, et Kirik tervikuna on apostellik, sest Kirik tervikuna kummardab, kuulutab ja kingib kõigile inimestele Issanda ülestõusmist. Seepärast on põlvest põlve piiskoppide apostelliku järjepidevuse kõrval ja tänu sellele esile kerkinud vaimulikke inimesi, kes näevad ülestõusnud Kristust, on teadlikult täidetud Tema kohalolekust ja võivad seega oma eluga sellest tunnistust anda. Kirik nimetab neid apostellikeks inimesteks.

Esimesed ja suurimad apostellikest inimestest on märtrid.

Varakristlikus Kirikus oli martüürium mitte ainult esimene pühaduse vorm, vaid ka kõige kõrgem müstiline kogemus; kogemus, mis oli omane ainult kristlastele. Meenutagem kasvõi esimärter püha Stefanust, kes nägi taevast avatuna ja Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel (Ap.teod 7.55-56).

Pühad Nikolai ja Mihhail, kes surid Tartus märtrisurma koos piiskop Platoniga, olid nagu apostlidki pandud kõige viimasele kohale nagu surmamõistetud (1Kor. 4.9). Sel kombel said nad oma alandliku usalduse läbi Jumala vastu surmapiinades kannatused ja surma ära võitnud Kristuse sarnaseks. Nad said tõeliselt „üheks Ihuks” Ülestõusnud Kristusega.

Õigeusu Kiriku liturgilistes raamatutes ja suurte vaimulike isade kirjutistes on märtrite kohta öeldud, et kannatades koos Kristusega joobusid nad verest, mis voolas ristil välja Tema küljehaavast ja lasid enesel tuhaks põleda Püha Vaimu leegitsevas tules. Ja Nikolaus Kabasilas, kommenteerides märtrikannatuste sakramentaalset iseloomu ütleb, et miski pole otsesemalt seotud Euharistiaga kui märtrite säilmed. „Seepärast”, kirjutab ta „müürib piiskop need pühad säilmed kiriku pühitsemise ajal ise altarisse”.

Seega ütleb püha Gregorios Palamas õigusega, et märtrite pühad säilmed ei kaota midagi oma pühitsevast jõust, sest kui märtrite hinged on taevase liturgia altari ees (Ilm. 7 ja 8), siis nende ihud säilitavad sama täielikult armu, mis tuleneb nende ülimalt lähedasest suhtest Kristusega (Gal. 3.27) ja sellest, et nende vaim, hing ja ihu on tervikuna hoitud laitmatuna kuni nende surmani (1Tes 5.23).

Kuulakem, mida ütleb meile selle kohta püha Siimeon Uusteoloog: „Hing, mis on tunnistatud Jumala Armust osasaamist väärt olema, sest ta on olnud pühitsetud, pühitseb ilmtingimata ka kogu ihu, sest hing hoiab tervikuna koos kõiki selle ihu liikmeid. Sel põhjusel Püha Vaimu arm, tehes enda omaks hinge, teeb enese omaks ka ihu.” See kehtib nii märtri eluajal kui ka pärast tema surma ja vaatamata sellele, et hing ja ihu on lahutatud kuni Issanda teise tulemiseni. Seepärast jätkavad märtrite pühad säilmed inimeste tervendamist ilmutades sel moel läbi imetegude inimestele Jumala energiat.

Vaatamata kõikvõimalikele arutlustele, skeptitsismile ja isegi irooniale on siiski nii, et pühad säilmed juhatavad meid alati tagasi usu ja lootuse juurde. See on kõige olulisem ning ennekõike just seda peab Õigeusu Kirik silmas iga kord, kui ta neid austab: usku ülestõusnud Kristusesse. Temasse, kes meid surnuist äratab ja lootust, et jõuab kätte Jumalariik, kus kübetki tõelisest elust ei lähe kaotsi.

Need pühad säilmed, mis nüüdsest on austamiseks välja pandud Tartu Jumalaema Uinumise kirikus, tuletavad meile rohkem kui miski muu meelde, et meie pühad uusmärtrid Nikolai ja Mihhail on meie kaitsjad, kes lakkamatult kostavad meie eest.

Kuidas saakski lõpetada teisti kui paludes neil palvetada meie eest, paludes neil tõmmata meid kaasa kõikide pühakute suurde osadusse - sellesse võimsasse elujõkke, mis kiirgab Kristuse Valgust. Tema valgust, kes „üksi on püha”.

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit.

* Lisaks metropoliit Stefanusele osalesid säilmete ümbermatmisel veel järgmised vaimulikkonna esindajad: Uue-Valamo kloostri igumeen arhimandriit Sergei, ülempreestrid Rafael Hinrikus, Ardalion ja Johannes Keskküla ning Gennadi Kružkov, preestrid Afrat Laas, Rostislav Kožakevitš ja ülemdiakon Justinus Kiviloo.

Tagasi sisukorda