«
Mis te elavat surnute juurest otsite?
Mis te Surematut surmapaigas taga nutate? »
(ülestõusmispühade hommikuteenistus)
Armsad
vennad ja õed Issandas,
Meie püha Kiriku preestrid, diakonid ja kirikurahvas!
Lõpuks
ometi on kätte jõudnud ülestõusmispühad, mil pimeduses
paistab valgus. Jumal on taas valmis tegutsema, jälle
käsib Ta valgusel olla ja pimeduses särama lüüa. Sellepärast
kõlab nii võimsalt ka rõõmuhüüd: “Kristus on üles tõusnud!
Tõesti on üles tõusnud!” Ülestõusmise sõnum on valguse
sõnum maailmale. Pimedus on võidetud, isegi kui tänapäeva
maailmas on see endiselt vägev, nii vägev... Valgus
paistab pimeduses, loeme Johannese evangeeliumist (1,5),
ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.
Kristus
on lõplikult hauast ilmunud ja meie kogeme Tema ülestõusmist
nüüd ja igavesti. Tänane päev on Jumala päev, mis ei
jõua õhtusse. Päev, mis ei looju. Need ülestõusmispühad
on tõepoolest tõelised ülestõusmispühad: Kristus on
siin, Tema sõna saab tõeks. Rõõmus ja valus, rahva hulgas
ja üksi olles annab Tema kohalolu meile meelekindlust
ja jõudu, usk Temase täidab meid rõõmuga. Tema valgus
puudutab meis seda, mis on igavene: inimisiku ainukordset
salasust. Elada läbi seda päeva tähendab kogeda Armastust,
kes on meie Jumal. Saada ilmutus, et igal meie elu hetkel
on tähendus ainult siis, kui seda hingestab Tema elu,
Tema armastus.
Kristus
on üles tõusnud! „Pidagu siis kõik loodu Kristuse ülestõusmise
püha, mille peale ta on kinnitatud”, laulab meie Kirik.
Aga kadunud professor Olivier Clement küsib: “Kas Kristus
on ikka tõesti üles tõusnud või oleme meie valetajad,
kes on rahul sellega, et oskavad hästi laulda?” Ja lisab:
“Kui Kristus on tõesti üles tõusnud, natuke ka meis,
kuitahes väike osa see ka poleks, siis võime kindlad
olla, et millised ka ei oleks raskused, võidavad armastus
ja tarkus”. Jumalariik ei tule ettearvatavalt, ütleb
Kristus (Lk 17,20). See tuleb kogu oma vägevuses, valguses
ja võidus iga kord kui laseme ta välja müüride vahelt,
kus me seda oma kirikutes isekalt ainult enese päralt
oleme hoidnud, iga kord kui me ei sulge seda oma keha
ruumi, kujutluste, mõtete ja tunnete hauakambrisse,
arvates, et seal on see meie oma. Südame salapaik, kui
selles elab Jeesus, ei tunne piire; see kannab endas
kogu maailma oma Issanda armastuse suuruses ja sügavuses.
Laseme
siis Issandal endast kinni haarata. Kingime end Talle
sellistena nagu me oleme kindlas usus, et just Tema
on see, kes meid endale haarab, et valada igaühesse
meist oma enese elu, oma Püha Vaimu. Paasaöö annab tunnistust
sellest, et Kristus elab meie seas ja meie elame Temas.
Sest Kristus ei surnud asjata. Andkem siis omakorda
tunnistust armust, mis meid läbistab, lepitab ja pühitseb.
Täna
puhkeb kevad õide ja uus loodu ilutseb... Täna on kõik
saanud üheks: taevas, maa, isegi surmavald. Kogu loodud
maailm saab sellest võidust osa, leiab enesele mõtte
ja kinnituse Kristuse ülestõusmises. Ärge kartke, ütleb
ingel evangeeliumis kolmele naisele, te otsite ristilöödud
Jeesust, Naatsaretlast? Ta on üles äratatud, Teda ei
ole siin … (Mk 16,6). Sellistest imelistest asjadest
jutustab meile tänane paasaliturgia. Kuulgu neid meie
süda.
Meie isaliku õnnistusega aurikkalt hauast tõusnud Issandas.
