EESTI APOSTLIK-ÕIGEUSU KIRIK

Peatükk

Eesti

 
 
 
 
 
 
 
 
 
PAASALÄKITUS ISSANDA AASTAL 2009

« Mis te elavat surnute juurest otsite?
Mis te Surematut surmapaigas taga nutate? »
(ülestõusmispühade hommikuteenistus)

Armsad vennad ja õed Issandas,
Meie püha Kiriku preestrid, diakonid ja kirikurahvas!

Lõpuks ometi on kätte jõudnud ülestõusmispühad, mil pimeduses paistab valgus. Jumal on taas valmis tegutsema, jälle käsib Ta valgusel olla ja pimeduses särama lüüa. Sellepärast kõlab nii võimsalt ka rõõmuhüüd: “Kristus on üles tõusnud! Tõesti on üles tõusnud!” Ülestõusmise sõnum on valguse sõnum maailmale. Pimedus on võidetud, isegi kui tänapäeva maailmas on see endiselt vägev, nii vägev... Valgus paistab pimeduses, loeme Johannese evangeeliumist (1,5), ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.

Kristus on lõplikult hauast ilmunud ja meie kogeme Tema ülestõusmist nüüd ja igavesti. Tänane päev on Jumala päev, mis ei jõua õhtusse. Päev, mis ei looju. Need ülestõusmispühad on tõepoolest tõelised ülestõusmispühad: Kristus on siin, Tema sõna saab tõeks. Rõõmus ja valus, rahva hulgas ja üksi olles annab Tema kohalolu meile meelekindlust ja jõudu, usk Temase täidab meid rõõmuga. Tema valgus puudutab meis seda, mis on igavene: inimisiku ainukordset salasust. Elada läbi seda päeva tähendab kogeda Armastust, kes on meie Jumal. Saada ilmutus, et igal meie elu hetkel on tähendus ainult siis, kui seda hingestab Tema elu, Tema armastus.

Kristus on üles tõusnud! „Pidagu siis kõik loodu Kristuse ülestõusmise püha, mille peale ta on kinnitatud”, laulab meie Kirik. Aga kadunud professor Olivier Clement küsib: “Kas Kristus on ikka tõesti üles tõusnud või oleme meie valetajad, kes on rahul sellega, et oskavad hästi laulda?” Ja lisab: “Kui Kristus on tõesti üles tõusnud, natuke ka meis, kuitahes väike osa see ka poleks, siis võime kindlad olla, et millised ka ei oleks raskused, võidavad armastus ja tarkus”. Jumalariik ei tule ettearvatavalt, ütleb Kristus (Lk 17,20). See tuleb kogu oma vägevuses, valguses ja võidus iga kord kui laseme ta välja müüride vahelt, kus me seda oma kirikutes isekalt ainult enese päralt oleme hoidnud, iga kord kui me ei sulge seda oma keha ruumi, kujutluste, mõtete ja tunnete hauakambrisse, arvates, et seal on see meie oma. Südame salapaik, kui selles elab Jeesus, ei tunne piire; see kannab endas kogu maailma oma Issanda armastuse suuruses ja sügavuses.

Laseme siis Issandal endast kinni haarata. Kingime end Talle sellistena nagu me oleme kindlas usus, et just Tema on see, kes meid endale haarab, et valada igaühesse meist oma enese elu, oma Püha Vaimu. Paasaöö annab tunnistust sellest, et Kristus elab meie seas ja meie elame Temas. Sest Kristus ei surnud asjata. Andkem siis omakorda tunnistust armust, mis meid läbistab, lepitab ja pühitseb.

Täna puhkeb kevad õide ja uus loodu ilutseb... Täna on kõik saanud üheks: taevas, maa, isegi surmavald. Kogu loodud maailm saab sellest võidust osa, leiab enesele mõtte ja kinnituse Kristuse ülestõusmises. Ärge kartke, ütleb ingel evangeeliumis kolmele naisele, te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast? Ta on üles äratatud, Teda ei ole siin … (Mk 16,6). Sellistest imelistest asjadest jutustab meile tänane paasaliturgia. Kuulgu neid meie süda.


Meie isaliku õnnistusega aurikkalt hauast tõusnud Issandas.

Issanda paasa armu aastal 2009.

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

+ Eelija, Tartu piiskop

+ Aleksander, Pärnu ja Saare piiskop

Tagasi sisukorda


RESSURSID
Bibliograafia
Veebilehe arhiiv
 
PEATÜKID
Eesti
KEELED