Armsad vennad ja õed Kristuses!

Me pühitseme täna Issanda ülestõusmispüha: Jumal sai lihaks, kannatas, suri ja laskus alla surmavalda, et tallata maha surm ja põrmustada põrgu ning teha meist elavad inimesed. Kristus on surnuist üles tõusnud!... See päev, mille Issand on teinud, on täis rõõmu ja hõiskamist. Sel päeval saab elu võitu surma üle. Kristuse ülestõusmine puudutab ja haarab meid kõiki. Ülestõusmine on meie sees; nüüdsest ühendab see meid Jumala enese eluga.

Ometigi kõhkleme. Paasa on suur ja kaunis püha, aga mis jääb sellest mööduvast ülevusest meie ellu alles? Ja kas see, mida paasapühal meie kirikutes räägitakse, et Kristus on surnuist üles tõusnud, on üldse tõsi? Juba kaks tuhat aastat ikka seesama jutt: kas Jumal tõesti äratas surnuist selle Kristuse, kes inimeste seas elas?

Teame ju hästi, et mitte üksnes meie elu, vaid kogu inimajalugu on täis valu ja vihkamist ning maailm sureb armastuse puudumisest; et meie teadmiste ja võimu poolest rikas inimühiskond põgeneb surma eest, kuid loob üha uusi enesehävitamise viise. Mis tõestab meile, et Kristus on tõesti surnuist üles tõusnud; et paasa pole lihtsalt üks kena püha ajaloo pealispinnal, meie elu pealispinnal, vaid et Kristuse surnuist ülestõusmine tungib välja meie kannatuste, kõigi ajaloo tapatalgute, kogu maailma kaose sügavusest?

Sellele, kes ootab tõestust, mis sunniks teda uskuma, on lihtne vastata: sedasorti tõestust ei ole. Aga Kiriku ajaloos, inimkonna ajaloos ja praegu, jah, ka praegu, on arvukalt Kristuse ülestõusmise märke. Võib alustada Tema enese jüngritest, kes pärast seda, kui olid Kristuse maha jätnud ja hirmuga põgenenud kui Ta kinni võeti, süüdi mõisteti, piinati ja tapeti, ei kõhelnud kolme päeva hiljem kindlalt kuulutamast: „Jeesus elab”. Mõned ütlesid: „Jumal äratas Ta surnuist, tõstis Ta jalule.” Teised ütlesid: „Ta ülendati”... Püha Paulus kirjutas: „Ta elab Jumala väe läbi...”

Ka meie usume Kristuse ülestõusmisse, sest enne meid on uskunud apostlid ja kellelgi ei õnnestunud neid veenda, et see on vale; sest tuhanded ja tuhanded märtrid on arvanud paremaks pigem surra kui öelda, et Kristuse ülestõusmist pole olnud; sest nii paljud inimesed on sajandite jooksul elanud ja surnud Kristuse järel käies lootuses, et neidki kord koos Temaga surnuist üles äratakse; sest inimesed kogu maailmas ammutavad Kristuse ülestõusmisest lootust, et võidelda oma vabaduse, õigluse ja rahu eest teotahtelise, loova armastuse relvadega.

„Eile”, ütleb laul paasapühade hommikuteenistusest, „sain ma ühes Sinuga maha maetud, oh Kristus Jumal, täna tõusen ma ka Sinuga ühes surnust üles. Eile sain ma ühes Sinuga risti löödud, tee mind ka ise, oh Lunastaja, Su au osaliseks oma kuningriigis”. Alates hetkest, mil kolm naist nägid, nagu evangeelium jutustab, et kivi on haua eest kõrvale lükatud ja Kristust seal enam pole, kuni tänase päevani laotub Kristuse ülestõusmine laiali ammendamatu tulvaveena, mis kõike haarab. Ja just seda surnuist ülestõusmist oleme meiegi nüüdsest kutsutud ajaloos ilmsiks tegema, et valmistada ette Kristuse taastulekut.

Kristuse surnuist ülestõusmine ei ole mitte pärastine lohutusauhind, vaid meie tänane kutsumus. Võibolla peaksime tõestuste asemel olema alguses nõus vaikima, kui meil pole sõnu, et öelda: me usume Kristuse surnuist ülestõusmist. Sest meie asi pole mitte oodata Tema ülestõusmist, vaid seda läbi elada. Teha see elavaks juba praegu proovimata seda seletada enne, kui oleme läbi käinud tee, mis ülestõusmise rõõmusõnumi valgusküllaseid radu mööda viib meid tõelise usuni surnuist ülestõusnud Kristusesse.

KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD!

TÕESTI ON ÜLES TÕUSNUD!

Armsad vennad ja õed, paasapühade rõõmus annan ma teile oma õnnistuse.

Ülestõusmispühal, Issanda aastal 2008.

+ STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tagasi sisukorda