Armsad vennad ja õed,

KRISTUS ON SURNUIST ÜLES TÕUSNUD!

Kristus on surnuist üles tõusnud ja Elu võidutseb.

Jälle valitseb kõiges Elu, sest ülestõusmine tähendab võitu surma üle. Õigusega kuulutame koos püha Johannes Kuldsuuga: „Surm, kus on sinu astel? Põrguhaud, kus on sinu võimus?”

Aga milline on Elu, mis kaotab ära surma? On ainult üks vastus: Kristus. Oma ülestõusmisega surnute hulgast kingib Ta elu igale surnule.

Ja see uus Elu on igavene. See ilmutab meile Jumala imetegusid ja Tema armastuse sügavust. Armastust, mille Jeesus on lihasse toonud ja mille vägi on pikapeale võimsam kui kõik Kurja sepitsused. Ülestõusmise põletav ja võidukas leek võidab ära ristikannatuse, kõik kannatused, kõik kired. Selline on Jumala armastuse vastus. Temata poleks olnud ei ülestõusmispühi ega nelipühi.

Surnuist ülestõusmine avab meile uue, tõeliselt murrangulise mõõtme: tänane päev ei ole pelgalt ühe ajaloosündmuse meenutus; ajaloo aeg seda päeva ei mahuta, sest see kuulub nüüdsest Kristuse Aega, milles kõik on olevik; milles minevik ja olevik segunevad hetkes, mida me läbi elame, sest Ülestõusmine koondab tõepoolest kõik sellesse ühte punkti, kus kõik on lõplikult olevik: nüüdsest on suur reede ja ülestõusmispühad Kristuse jumaliku elu igavikus üheks saanud, kuigi ajalooliselt eelnes ristikannatus surnuist ülestõusmisele. Kannatusega võidab Jumal ära kannatused; surmaga võidab Ta ära surma. Kristuse valu ei vastandu Tema auhiilgusele ega Tema õndsusele. See on aines, millest Ta ammutab oma igavese võidu.

Aga miks siis ometi, mu armsad vennad ja õed, ikka ja jälle mõtiskleda nende samade asjade üle? Kas sellel kõigel on siis tõesti meie jaoks väärtust? Jah on, olen selles sügavalt veendunud.

Ma olen sügavalt veendunud, et kannatused, mis said osaks Kristusele, kes kannatab alati koos inimesega, leevendavad meie kannatusi; kannatused, mis Tema surnuist ülestõusmisega on juba ületatud, kergendavad meie vaeva ja isegi kui me seda ei näe, annavad vastuse küsimusele meie eneste surma kohta, mis meid päevast-päeva vaevab, ükskõik millised ka poleks meie kasutada olevad ainelised ja teaduslikud võimalused.

Kas ilma selle kindla veendumuseta suudaksime öelda emale, kes kaotab oma ainsa poja, naisele, kes kaotab oma abikaasa: „Jeesus ise, kes sinu eest on surnud ja üles tõusnud, kannatab selsamal hetkel neid samu kannatusi, mida sinagi ja Ta kannatab need sinu eest ära, igaveseks, ja rist, mida sa kannad, on sinu Päästja rist? Ning kuna Jeesus kannab seda koos sinuga, siis tea, et juba see risti kandmine, kahekesi koos, väljendab võitu. Aga tuleb päev, mil su silmad avanevad ja ka sina hakkad nägema!”

Ülestõusmispühade hommik! … Täna võib paradiis mulle olla kui mitte päris avali, siis vähemalt paokil, olenevalt sellest, kui sügavalt ma võtan omaks jumaliku Ülestõusnu –
Jeesuse Kristuse. Pean vaid tooma Ta uuesti oma igapäevasesse ellu, laskma Ta sisse oma elu argipäeva, lubama Tal osa saada iga oma elu hetke raskustest ja lootustest.

Ülestõusmispühade hommik! … Sellest hetkest alates võin ma olla juba paradiisis koos elava Jeesusega. Kohe täna!

Armsad venna ja õed,

Olles nüüdsest vabad kõigist kartustest ja hirmudest, mingem usu ja kindla veendumusega vastu Ülestõusmise päästvale valgusele. Särav-ilusana ootab Kristus meid tühja haua sissekäigu juures.
„Ülestõusmise päev; inimesed, saagem valgustatud; hakakem ümber teineteise kaela ... Kristus on surnuist üles tõusnud … neile, kes hauas olid, elu kinkinud” kuulutame kogu paasapühade teenistuse ajal.

Ülestõusnud Jeesus Kristus on tõesti meie ainus elu, meie ainus lootus, meie ainus pääste. Tema päralt on kogu au ja austus igavesest ajasti igavesti. Aamen!

Ülestõusmispühad
Armu aastal 2006

+ STEFANUS
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tagasi sisukorda