|
PAASALÄKITUS
2005
Ettelugemiseks
ülestõusmispühade jumalateenistusel
Kristus
on surnuist üles tõusnud! Põrgu on tühjaks tehtud; surm
ära võidetud. Milline tohutu kergus: kõik meie ümber
saab osa jumalikust rõõmust.
Juba
on saanud möödanikuks suur ja püha nädal, mil olime
kutsutud laskma jumaliku Päästja verel voolata oma vaimulikele
haavadele; kutsutud ühinema Tema surmaga, et saada osa
Tema uuest elust. Katsumuste aeg, mil olime seatud silmitsi
risti ja hauaga, on jõudnud lõpule. Päev on täielikult
uueks saanud. Kristus on surnuist üles tõusnud! Suurima
püha pidulaud on juba kaetud ja ootab meid kannatamatult;
keegi ärgu jäägu sellest eemale: hiilgav Ülestõusmise
päev on koitnud meile kõigile.
“Mis
otsite Elusat surnute juurest?”, hüüab evangelist Luukas
(24,6) naistele, kes varasel hommikutunnil on tulnud
hauale lõhnarohtusid tooma (Lk. 24, 1-4). On jäänud
vaid üks tõsine takistus: suur kivi, mis katab haua
sissepääsu. Aga nad näevad, et see on ära lükatud ega
tea, mida arvata. Evangelist Matteus täpsustab, et see
oli ära võetud viisil, mida nad ei olnud ette näinud:
“Sündis suur maavärisemine”, kirjutab ta, “sest Issanda
ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale
ja istus selle peale” (28,2).
Ärge
otsige jumalikku Päästjat surnute seast, julgege kuulutada,
et Kristus elab, et Ta on elus, et Ta on Elu, mis teeb
meidki elavaiks. Mõistusega sellest aru ei saa. Ülestõusmine
“ei saa kunagi olema mõistusega võetav, see saab olla
ainult ilmutatud.”
Ülestõusmine
on meie usk. Sest see on seotud meie usuga, üksnes sellega.
Usk on terav vapustus sarnanedes maavärinale, mis veeretab
ära uskmatuse kivi inimese südame sissepääsu eest; usk
on kõike tagurpidi pöörav loodusõnnetus, mis sunnib
inimest põhjalikule sisemisele pöördumisele, mille läbi
saab ta lõpuks aru oma tõelisest suhtest Kristusega.
Ja
et see suhe saaks osaks ka meile, tuleb esmalt juua
Kannatuse karikast, tuleb esmalt aidata Jeesusel tema
risti kanda, tuleb lasta valul lõhki rebida oma hing
suurel reedel; kõik see on vajalik, et saaksime tõeliselt
kogeda paasarõõmu.
Siis ja ainult siis olen ma lõpuks aru saanud, mida
tähendab minu jaoks Kristuse kannatus, milleta ei või
ma osa saada tema Ülestõusmise salasusest. Siis ja ainult
siis olen ma võimeline tunnistama, et ülestõusnud Jeesus
elab minus ja et minagi olen ülestõusmise seisundis,
ülestõusmise liikumises kuni selle päevani, mil see,
kes Elab, ise muudab meie alanduse ihu oma au ihu taoliseks,
nagu kirjutab püha Paulus (Fil 3,21).
Kristus
on surnuist üles tõusnud! Jeesus kutsub meid osa saama
ülestõusmise rõõmust. Ta avab meie südame andeksandmisele,
mis voolab välja tühjast hauast olles meie eneste andeksandmise
nähtav pant; Ta laseb ülestõusmise Valgusel meisse tungida;
Ta annab meile edasi oma ülestõusmise väe.
Tõesti
on üles tõusnud! Kuni aegade lõpuni on Jumal meiega,
Tema, kes on meie ees. Ja “me kõik oleme võtnud Tema
täiusest, ja armu armu peale.” (Jh. 1,16).
Ma õnnistan teid kõiki Kristuse ülestõusmise rõõmus
ja soovin teile väga püha ja väga õnnelikku ülestõusmispühade
aega.
Ülestõusmispühadel armu aastal 2005
+ STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Tagasi
sisukorda
|
