EESTI APOSTLIK-ÕIGEUSU KIRIK

Peatükk

Eesti

 
 
 
 
 
 
 
 
 

PAASALÄKITUS 2005

Ettelugemiseks ülestõusmispühade jumalateenistusel

Kristus on surnuist üles tõusnud! Põrgu on tühjaks tehtud; surm ära võidetud. Milline tohutu kergus: kõik meie ümber saab osa jumalikust rõõmust.

Juba on saanud möödanikuks suur ja püha nädal, mil olime kutsutud laskma jumaliku Päästja verel voolata oma vaimulikele haavadele; kutsutud ühinema Tema surmaga, et saada osa Tema uuest elust. Katsumuste aeg, mil olime seatud silmitsi risti ja hauaga, on jõudnud lõpule. Päev on täielikult uueks saanud. Kristus on surnuist üles tõusnud! Suurima püha pidulaud on juba kaetud ja ootab meid kannatamatult; keegi ärgu jäägu sellest eemale: hiilgav Ülestõusmise päev on koitnud meile kõigile.

“Mis otsite Elusat surnute juurest?”, hüüab evangelist Luukas (24,6) naistele, kes varasel hommikutunnil on tulnud hauale lõhnarohtusid tooma (Lk. 24, 1-4). On jäänud vaid üks tõsine takistus: suur kivi, mis katab haua sissepääsu. Aga nad näevad, et see on ära lükatud ega tea, mida arvata. Evangelist Matteus täpsustab, et see oli ära võetud viisil, mida nad ei olnud ette näinud: “Sündis suur maavärisemine”, kirjutab ta, “sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale” (28,2).

Ärge otsige jumalikku Päästjat surnute seast, julgege kuulutada, et Kristus elab, et Ta on elus, et Ta on Elu, mis teeb meidki elavaiks. Mõistusega sellest aru ei saa. Ülestõusmine “ei saa kunagi olema mõistusega võetav, see saab olla ainult ilmutatud.”

Ülestõusmine on meie usk. Sest see on seotud meie usuga, üksnes sellega. Usk on terav vapustus sarnanedes maavärinale, mis veeretab ära uskmatuse kivi inimese südame sissepääsu eest; usk on kõike tagurpidi pöörav loodusõnnetus, mis sunnib inimest põhjalikule sisemisele pöördumisele, mille läbi saab ta lõpuks aru oma tõelisest suhtest Kristusega.

Ja et see suhe saaks osaks ka meile, tuleb esmalt juua Kannatuse karikast, tuleb esmalt aidata Jeesusel tema risti kanda, tuleb lasta valul lõhki rebida oma hing suurel reedel; kõik see on vajalik, et saaksime tõeliselt kogeda paasarõõmu.


Siis ja ainult siis olen ma lõpuks aru saanud, mida tähendab minu jaoks Kristuse kannatus, milleta ei või ma osa saada tema Ülestõusmise salasusest. Siis ja ainult siis olen ma võimeline tunnistama, et ülestõusnud Jeesus elab minus ja et minagi olen ülestõusmise seisundis, ülestõusmise liikumises kuni selle päevani, mil see, kes Elab, ise muudab meie alanduse ihu oma au ihu taoliseks, nagu kirjutab püha Paulus (Fil 3,21).

Kristus on surnuist üles tõusnud! Jeesus kutsub meid osa saama ülestõusmise rõõmust. Ta avab meie südame andeksandmisele, mis voolab välja tühjast hauast olles meie eneste andeksandmise nähtav pant; Ta laseb ülestõusmise Valgusel meisse tungida; Ta annab meile edasi oma ülestõusmise väe.

Tõesti on üles tõusnud! Kuni aegade lõpuni on Jumal meiega, Tema, kes on meie ees. Ja “me kõik oleme võtnud Tema täiusest, ja armu armu peale.” (Jh. 1,16).


Ma õnnistan teid kõiki Kristuse ülestõusmise rõõmus ja soovin teile väga püha ja väga õnnelikku ülestõusmispühade aega.


Ülestõusmispühadel armu aastal 2005


+ STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tagasi sisukorda


RESSURSID
Bibliografia
meie web'ilehe arhiiv
TAOT
 
PEATÜKID
Eesti
KEELED