EAÕK PIISKOPPIDE KOGU JÕULULÄKITUS
Meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimise pühal

„Tulge, rõõmustagem Issandas, ja mõtelgem tänase salaasja üle: aja vahesin langes maha …” (Stihhiiradest).

Austatud isad preestrid ja diakonid,
Armsad munkpreestrid ja nunnad,
Kallid vennad ja õed Kristuses!

„Vahesein langes maha” – nii lugesime hetk tagasi. Võitlus selle maailma vürstiga algas Issanda sündimise ööl. Jumalariik on teel. Jeesus sündis meie, inimeste seas, et vabastada meid maise elu ummikteedest: patust ja surmast. Jeesus ei sündinud mitte selleks, et pakkuda inimkonnale kõrgetasemelist õpetust, vaid selleks, et jääda meie juurde, olles võtnud enesele meie inimsuse. Jeesus ei sündinud mitte selleks, et meil oleks siinilmas parem elu, vaid selleks, et me päriksime igavese elu. Jeesus sai inimeseks, et meie, inimesed, võiksime saada jumalikuks. Selline on salasus, mida meile täna ilmutatakse.

Võttes enesele meie ihulikkuse, sai Kristus osa ka inimelu karmist tõelusest. Juba väga varakult tuleb Tal kokku puutuda Petlemma rahva viletsuse ja ükskõiksusega, kui võõrastemajapidaja tema ees ukse sulgeb, Heroodese tagakiusamisega. Ta peab põgenema Egiptusesse. Üksnes lihtsad inimesed, karjused, kes hoiavad omaette, kellest midagi head ei arvata, tunnevad südames esimestena ära selle, kes neile on sündinud.

Ometigi laulame täna hommikul: „Meie Päästja, Päevatõusmine Kõrgelt, tuli ülevalt meie juurde...” (eksapostilaari algus). Seega on lootust: Jeesus Kristus on tulnud, et võtta meie koht Jumala ees, kanda meie süüd, meie patte ja juhatada meid Isa juurde.

Lootus on alles. Sest Tema, kes sündis, tuli maailma, et panna meis alus jumalariigile, rahu ja armastuse riigile. Kristlik lootus põhineb Jumala maailma päästmise kaval, sellel, et päästetöö Kristuses saab teoks kuni aegade lõpuni. Võtke jõuludest Jeesus ja järele jääb üksnes 25. detsember, mis on päev nagu iga teinegi.

„… Ja meie, kes pimeduses ja surmavarjus istusime, leidsime tõe, sest Neitsist sündis Issand…” (eksapostilaari lõpuosa). Meie lootuse ainus allikas on lihaks saanud Jumalapoja päästev armumajapidamine, mis viib Petlemma koopast ristisurma ja ülestõusmiseni. Seepärast on meie lootus tugev ja miski ei suuda seda murda vaatamata kõiksugu kaotustele, ebaõiglusele, katsumustele, mis meid otseselt või kaudselt puudutavad, majanduslikule allakäigule, ebakindlusele tuleviku ees, ühiskonna karmusele, rahaga hangeldamisele, korruptsioonile, nii suurte kui ka väikeste ülbusele. Vaatamata sellele ei vea meie lootus meid kunagi alt ega jäta meid hätta, sest „Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud” (Rm 5:5). Ja selle lootuse kaaslasteks on rõõm ja rahu. Kindel ja leplik rõõm, mis ei aurustu piinava kurbuse lõõsas. Rahu, mis täidab meie olemuse sügavuse, ehkki meie ümber on rahutut segadust.

Meie maailmas on öö, meie maailm külmetab. Need, kellel pole leiba, tahavad elada, ja need, kellel seda jagub, ei tea enam, milleks elada. Petlemma ööst alates on Jeesuslaps meile alati antud meie ihulikus viletsuses, et meist saaksid Taevase Isa lapsed, et me võiksime elada koos Temaga ja Tema läbi. On vaja julget lootust, et tunnistada, et aegade alguse Jumal – Sõna, mis kõike kannab – on kinkinud end meile vastsündinud lapsukesena loomade sõimes. Selle püha tõde peitub siin, selles alanduses, mis viib Jeesuslapse sõime altarilt risti altarile, haua ja ülestõusmise altarile, euharistia altarile. Selles on meie lootus, kindel usk, millest saab alguse rõõm; kindel usk, et tänu sellele meie inimmõistusele mõistetamatule Jumala alandumisele võib kõik saada päästetud.

Petlemma koopas teeb Jumal midagi enneolematut. Ta otsustab mitte karistada ühiskonda, kus võimalused on ebaõiglaselt jaotatud ja kus tugevamatel on alati õigus. Ja seepärast tuleb meilgi nüüd Jumalat teistmoodi hoomata. Meil tuleb vaadata sündmusi teise pilguga. Enamuse ajast, tunnistagem ausalt, oleme rahuldunud pealtvaataja rolliga, nagu asuksime ise väljaspool toimuvat; nagu oleneks meie arusaam asjadest vaid hetke tujust.

Armsad vennad ja õed Päästjas!

Kristuse lihakssaamise salasus ei pärine mingist muinasloost, mis hästi lõpeb. Lihakssaamise salasus seisneb inimeste pühendumuses saada võimsaks osaliseks imes, mis muudab maailma. Sest tõepoolest: see seiklus puudutab meist igaühte isiklikult, kui anname tunnistust oma usust. Ainult usu läbi saame juhtunut uskuda, saame uskuda mõtet, et Sõna on tõesti lihaks saanud, sest meie usk on selle sündmuse tunnistajaks. Loomulikult ei saa Sõna lihaks või leib Kristuse Ihuks meie usu läbi. Aga usk laseb meil sellest salasusest osa saada.

Ärgem siis hoidkem Jeesust endast eemal. Tehkem Talle koht oma südame sügavuses, oma mõtetes, plaanides, otsustes, vaevades. Andkem Talle esimene koht ja Tema annab meile eluaseme oma Isa majas. Ning oma usu ja lootuse toel palugem Jumalat, et Tema annaks meile uue näo, uue südame, heldemad käed.

Et me saaksime sellel õnnistatud, ainukordsel ja hiilgaval päeval imetleda rahus ja rõõmus Jeesust, maailma Päästjat, meie sekka tulnud Jumalat; Jumalat, kes on meiega, Immaanueli. Aamen!

Head ja õnnistatud Issanda sündimise püha!
Head, püha ja õnnistatud uut 2012. aastat!

Meie Issanda ja Päästja sündimise pühal armu aastal 2011.

+ STEFANUS, Tallinna ja kogu Eesti Metropoliit
+ Eelia, Tartu piiskop + Aleksander, Pärnu ja Saare piiskop

Tagasi sisukorda