Armsad vennad ja õed Issandas, meie püha Õigeusu Koguduse preestrid, diakonid ja kirikurahvas!

Tänagem Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti (Ps 135/136:1). Tema on kõigi rahvaste silme ees lasknud surmavarjus istujatele paista Valguse ilmutuseks paganaile ja auks oma pärisrahvale.
Ja tänades käigem paganate Apostli üleskutse järele: mõtelgem ka iseenestest sedasama, mida maailma Valgusest Kristusest Jeesusest, kes, olles kujult Jumal, ei arvanud saagiks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks ja paistis välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2:5-8).

Kes oma meele mõtted Jumala poole suunab, peab olema valmis selleks, et Jumala vägi ka tema elu teed valgustab ja juhib. Mis siis juhtub, selle kohta on Issand ise meile ette ütelnud, et õpilasele olgu küllalt, et ta saab selliseks, nagu ta õpetaja ning ori nagu ta isand (Mt 10:25). Ja meile ilmutatud Issanda sõna tähele pannes võime – kui soovime – näha, kuidas läks nendega, kelle üle enne meid on paistnud elavakstegev Valgus.

Pärast Jeesuse sündimist Petlemmas lõi kuningas Heroodes raevustema ja laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, seda aega arvestades, mille ta tähetarkadelt oli täpselt järele pärinud (Mt 2:16).
Kaks päeva pärast Kristuse lihaliku sündimise püha aga peab Õigeusu Kogudus ülemdiakon Stefani mälestust, kes nägi taevaid avanevat ja Inimese poja seisvat Jumala paremal käel (Ap 7:56) – ja kelle uskmatud rahvajuhid süneedriumis, suutmata taluda taevaülese Valguse sära, hambaid kiristades kividega surnuks viskasid.

Seesama raev ja vihkamine, mis leegitsesid kahe aastatuhande eest, tõusid uue jõuga alles äsja, 1919. aastal pärast Kristuse sündimist, meie Lunastaja ja Päästja sündimise järelpühadel, kui ülekohtuste „kohtunike“ käes kannatasid Tallinna piiskop Platon, Tartu preestrid Mihhail ja Nikolai, Saatse Vassili ja paljud teised õigeusulised, andes tunnistuse Jumala rahust, mis on ülem kui kogu mõistus (Fl 4:7), mitte ainult oma elu, vaid ka kannatuste ja surmaga.
Nii nagu esimärtrid alates väetitest süütalastest kuni täies jõus ja väes ülemdiakonini arvati väärilisteks Jumala rahu ja rõõmusõnumi pärast oma elu kaotama, (vt Mk 8:35), samamoodi said kuni surmani kuulelaks meie Eesti Õigeusu Koguduse karjased ja lambad tol aastal, kui Kõigevägemam, kelle teed on äramõistmatud, arvas heaks oma rahvast taas kord läbi katsuda ja sulatas neid nagu sulatatakse hõbedat (vt Ps 65/66:10).

Pühade hulka arvatud märtrid alandasid end – aga kuidas alandasid? Mehiselt kannatusi ja mõnitusi taludes, julgusega oma usust ja lootusest tunnistust andes. Armastades tagakiusajaid ja meeletutele andestades. Käisid meie Issanda Jeesuse Kristuse järele ja jõudsid Tema läbi igavesse ellu.

Apostli üleskutse ei ole nõnda midagi vähemat kui elu ja surma küsimus – kuulekus Jumalale ja iseenese alandamine meie suure ülempreestri Jeesuse Kristuse järel viib igavesse ellu, aga kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle (Mt 16:25).

Au olgu Jumalale kõrges, kes laseb ka meil siin maa peal puhta südamega austada oma ainusündinud Poja inimesekssaamise äramõistmatut saladust!

Õnnistuse ja armastusega Issandas Kristuses, kes meie päästmise pärast on inimeseks saanud.

Armu aastal 2009.

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

+ Eelija, Tartu piiskop

+ Aleksander, Pärnu ja Saare piiskop

Tagasi sisukorda