EESTI APOSTLIK-ÕIGEUSU KIRIK

Peatükk

Eesti

 
 
 
 
 
 
 
 
 

JÕULULÄKITUS 2008

Armsad vennad ja õed Issandas, meie Päästjas!
Apostel Paulus kirjutab oma kirjas galaatlastele: “Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja” (Ga 4:4), kes sündis tähelepandamatult kaljukoopas. “Tema võttis enesele minu inimihu vaesuse, et rüütada mind oma jumalikkuse rikkusega. Tema heitis endalt jumaliku suuruse ja pöördus ära omaenese auhiilgusest, et mina saaksin Tema jumalike hüvede külluse osaliseks,” ütleb püha Gregorius Teoloog.
Just niiviisi saab teoks kõigi aegade kõige kuulsam rõõmusõnum: see, keda Iisrael juba nii ammu oli oodanud, see, kes pidi rajama uue, rahu ja õigluse maailma, sündis öövaikuses, mida vaid viivuks häirisid inglite kiidulaul ja mõned karjased, kes tulid vaatama vastsündinud lapsukest, kes oli mähkmeisse mähitud ja sõime magama pandud. Just see rõõmusõnum muudab kõik. Meie pilk Jumalale peab täielikult teiseks saama.
Me ootasime vägevat Jumalat, kes tuleb külastama maailma nagu pururikas peremees – milleks Tal oleks täielik õigus – aga leiame eest lapsukese, kellel pole isegi kohast hälli.
Issanda teed on äraarvamatud: rõõmusõnumis pole midagi suurejoonelist ega muljetavaldavat. Ajaloo kõige imelisem sündmus on sõltuv jumalalapse tagasihoidlikust, peaaegu märkamatust tulemisest, olles omamoodi “mitte-sündmus”. Sel jõuluööl on äsja sündinud ka uus maailm, mida tõotas meile prohvet Jesaja (9:1-6).
Maailm, mille süda on nüüd omakorda kutsutud saama uueks kaljukoopaks, mis võtab vastu Kristuse. Maailm, mis on veel lapseeas. Uuestisünd, mis rebib meid välja meie tühistest ja kavalatest mõtetest ning haiglastest kiindumustest, mis traagilisel kombel takistavad meid avastamast ligimest iseendas; kõigest, mis ei lase meil näha ligimest teisiti kui võõrast, kelle eest põgeneda, võistlejat, keda seljatada, vaenlast, keda ära võita…
Üks ajakirjanik, kes küll Kristuse inimesekssaamist ei usu, kirjutab nõnda: “See on tõepoolest erakordne, et Jumal, mõistes lõpuks, kui õnnetu on tema loodu, sai lihaks, läkitas oma Poja, et see saaks inimeseks ja enamgi veel, kannataks nagu inimesed, rohkem veel kui nemad, kui see on üldse võimalik.”
Jumal tuleb meie juurde! Kas ei tule Ta mitte selleks ilmale öösel, et sündida kõikide nende inimeste öhe, kes tunnevad, et on jäetud puupaljana elu tõmbetuulte kätte, mahajäetuse külma kätte? Kas ei sünni Ta mitte selleks öösel, et mõtleksime oma südames neile paljudele inimestele, kes vajavad pimeduses valgust: näljastele, väljarändajatele, vangidele, kannatavatele lastele, haigustes vaevlejatele, unustusse jäetutele, neile, keda ähvardab tööst ilma jäämine; neile, kes elavad viletsuses, vägivalla ja hirmu all.
“Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus,” kuulutab ingel karjastele (Lk 2:11). Jeesuse tulemine jõulupäeval tähendab, et Jumal on üks meie seast, Jumal on meie keskel, Jumal on meie kõrval. “Kristus on see, kes annab meile võime kõndida, sest Tema on tee, varjualune teekäijatele ja meie teekonna lõppeesmärk,” on öelnud püha Nikolaus Kabasilas.
Kui see nii on, mu armsad vennad ja õed, siis ärgem piirdugem sel kallil jõulupühal üksnes külalislahkusega, nii õige kui see ka poleks, hea söömaaja ja üksteisele tehtud toredate kingitustega. Vaid pingutagem, et pühitseda eelkõige tõelist Kristuse sündimise püha “mitte inimeste, vaid Jumala peona, mitte maailma kombel, vaid maailma-üleselt … mitte loodu järgi, vaid pigem selle järgi, mis on seotud uuestiloomisega,” ütleb püha Gregorius Teoloog. Sest on tõsi, et me ei saa pöörduda tagasi Jumala juurde, kui me ei lähe esmalt tagasi iseendasse. Sinna, oma südame sügavusse, kus Tema meid ootab, kus Ta meiega kokku saab, kus Ta meiega räägib.
Saatku teid meie Petlemma kaljukoopas sündinud Päästja arm ja rohke halastus ning kinnitagu see teid läbi kogu uue, 2009. aasta.
Õnnistuse ja isaliku armastusega.

Kristuse sündimise pühal aastal 2008.
Stefanus,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tagasi sisukorda

RESSURSID
Bibliograafia
Veebilehe arhiiv
 
PEATÜKID
Eesti
KEELED