JÕULULÄKITUS
2008
Armsad
vennad ja õed Issandas, meie Päästjas!
Apostel Paulus kirjutab oma kirjas galaatlastele:
“Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja” (Ga
4:4), kes sündis tähelepandamatult kaljukoopas. “Tema
võttis enesele minu inimihu vaesuse, et rüütada mind
oma jumalikkuse rikkusega. Tema heitis endalt jumaliku
suuruse ja pöördus ära omaenese auhiilgusest, et mina
saaksin Tema jumalike hüvede külluse osaliseks,” ütleb
püha Gregorius Teoloog.
Just niiviisi saab teoks kõigi aegade kõige kuulsam
rõõmusõnum: see, keda Iisrael juba nii ammu oli oodanud,
see, kes pidi rajama uue, rahu ja õigluse maailma,
sündis öövaikuses, mida vaid viivuks häirisid inglite
kiidulaul ja mõned karjased, kes tulid vaatama vastsündinud
lapsukest, kes oli mähkmeisse mähitud ja sõime magama
pandud. Just see rõõmusõnum muudab kõik. Meie pilk
Jumalale peab täielikult teiseks saama.
Me ootasime vägevat Jumalat, kes tuleb külastama maailma
nagu pururikas peremees – milleks Tal oleks täielik
õigus – aga leiame eest lapsukese, kellel pole isegi
kohast hälli.
Issanda teed on äraarvamatud: rõõmusõnumis pole midagi
suurejoonelist ega muljetavaldavat. Ajaloo kõige imelisem
sündmus on sõltuv jumalalapse tagasihoidlikust, peaaegu
märkamatust tulemisest, olles omamoodi “mitte-sündmus”.
Sel jõuluööl on äsja sündinud ka uus maailm, mida
tõotas meile prohvet Jesaja (9:1-6).
Maailm, mille süda on nüüd omakorda kutsutud saama
uueks kaljukoopaks, mis võtab vastu Kristuse. Maailm,
mis on veel lapseeas. Uuestisünd, mis rebib meid välja
meie tühistest ja kavalatest mõtetest ning haiglastest
kiindumustest, mis traagilisel kombel takistavad meid
avastamast ligimest iseendas; kõigest, mis ei lase
meil näha ligimest teisiti kui võõrast, kelle eest
põgeneda, võistlejat, keda seljatada, vaenlast, keda
ära võita…
Üks ajakirjanik, kes küll Kristuse inimesekssaamist
ei usu, kirjutab nõnda: “See on tõepoolest erakordne,
et Jumal, mõistes lõpuks, kui õnnetu on tema loodu,
sai lihaks, läkitas oma Poja, et see saaks inimeseks
ja enamgi veel, kannataks nagu inimesed, rohkem veel
kui nemad, kui see on üldse võimalik.”
Jumal tuleb meie juurde! Kas ei tule Ta mitte selleks
ilmale öösel, et sündida kõikide nende inimeste öhe,
kes tunnevad, et on jäetud puupaljana elu tõmbetuulte
kätte, mahajäetuse külma kätte? Kas ei sünni Ta mitte
selleks öösel, et mõtleksime oma südames neile paljudele
inimestele, kes vajavad pimeduses valgust: näljastele,
väljarändajatele, vangidele, kannatavatele lastele,
haigustes vaevlejatele, unustusse jäetutele, neile,
keda ähvardab tööst ilma jäämine; neile, kes elavad
viletsuses, vägivalla ja hirmu all.
“Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes
on Issand Kristus,” kuulutab ingel karjastele (Lk
2:11). Jeesuse tulemine jõulupäeval tähendab, et Jumal
on üks meie seast, Jumal on meie keskel, Jumal on
meie kõrval. “Kristus on see, kes annab meile võime
kõndida, sest Tema on tee, varjualune teekäijatele
ja meie teekonna lõppeesmärk,” on öelnud püha Nikolaus
Kabasilas.
Kui see nii on, mu armsad vennad ja õed, siis ärgem
piirdugem sel kallil jõulupühal üksnes külalislahkusega,
nii õige kui see ka poleks, hea söömaaja ja üksteisele
tehtud toredate kingitustega. Vaid pingutagem, et
pühitseda eelkõige tõelist Kristuse sündimise püha
“mitte inimeste, vaid Jumala peona, mitte maailma
kombel, vaid maailma-üleselt … mitte loodu järgi,
vaid pigem selle järgi, mis on seotud uuestiloomisega,”
ütleb püha Gregorius Teoloog. Sest on tõsi, et me
ei saa pöörduda tagasi Jumala juurde, kui me ei lähe
esmalt tagasi iseendasse. Sinna, oma südame sügavusse,
kus Tema meid ootab, kus Ta meiega kokku saab, kus
Ta meiega räägib.
Saatku teid meie Petlemma kaljukoopas sündinud Päästja
arm ja rohke halastus ning kinnitagu see teid läbi
kogu uue, 2009. aasta.
Õnnistuse ja isaliku armastusega.
Kristuse
sündimise pühal aastal 2008.
Stefanus,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Tagasi
sisukorda
