Mu armsad vennad ja õed Kristuses!

Täna tuleb Kristus meie juurde ja kuna Tema tuleb meie juurde, saame meiegi minna Tema juurde. Kristus, keda me nimetame Õiguse Päikeseks, on nüüd meile tõusnud; Petlemma koopast valgustab Ta meist igaühele uut teed, toob uue päeva. „Meie elu usklikena olevikus ja igavikus sõltub rõõmusõnumist, mida kuulutavad Matteus, Markus, Luukas ja Johannes oma evangeeliumis: see laps on Jumal. Meie elu usklikena olevikus ja igavikus ei saa läbi ilma veendumuseta, mis on meie usu alus ja milleks on vaja kogu meie usujõudu: meile on sündinud Päästja, seesama lapsuke, ja Tema on Jumal.”*

See on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat. (Lk 2,12). Siin, selles sõimes, saab alguse seiklus, millesarnast teist ei leidu: on keegi, kellest saab Jumalana inimene ja inimesena Jumal… Milline uskumatu väärtus peab olema meie elul, et Jumal on valmis seda nii palju enda omaks tegema!

Mähkmeis lapsuke, see on tõepoolest märk, tunnustäht. Meie maailm on märkide maailm, mille salakirja tuleb meil lakkamatult lahti seletada. Jumal on vägev, tõepoolest … Ometi ei saada Jeesuse Kristuse sündimist mingi vägevuse avaldus. Vastupidi, inimeseks saades annab Jumal endast teada esmalt läbi oma alandlikkuse, oma nõrkuse. Kuni selleni, et Ta tuleb vaesuses ja vaikuses. Igaühe jaoks, kes käib mööda Petlemmas alanud lapsepõlve „väikest teed”, muutub kõik väikene suureks. Just sellepärast kuulutab apostel Paulus oma esimeses kirjas Timoteusele, et suur on jumalakartuse salasus, mida me praegu pühitseme. Mina saan sellest aru nii, et me ei seisa enam salasuse künnisel, nüüdsest oleme alatiseks võetud Jumala uskumatusse Armastusse. Jõulusõnumi võib kokku võtta kahe sõnaga: meid armastatakse. Kui me tõepoolest tahame need sõnad omaks võtta, võivad need pahupidi pöörata ja uueks luua kogu meie elu. Selleks tuleb alustada algusest. Esikohale tuleb seada Jumala armastus inimeste vastu, armastus, mis ei tunne piire. Jumal on alati see, kes armastab esimesena. Tema on see, kes astub esimese sammu. Inimese armastus Jumala vastu on ainult vastus. Meie jaoks, kes me koos inglite ja karjastega tuleme sõime juurde, ei ole täna see päev, mil ütleme: „mu Jumal, ma armastan sind”. Vaid täna on päev, mil ütleme: „mu Jumal, kui väga Sina meid armastad”, kirjutab üks kaasaja kristlik prantsuse kirjanik.*

Suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas. Kristuse sündimise püha on „Kristus Õnnistegija, Täiuslikkus silmitsi meist igaühe äärmise ebatäiuslikkusega. See on ülim Hingepuhtus silmitsi patusega. See on piiritu Armastus silmitsi meie pimesi kobamisega kõiksuguste tunnete poole. See on igavene Jumal silmitsi loodu kaduvusega.”**

Armsad vennad ja õed, võtkem endaga see, mis täna on kõige kallihinnalisem, võtkem Jeesus, Petlemma lapsuke on väiksuses, nõrkuses, mis annab meile jõudu meie nõrkuses. Kristus Päästja tuleb. Me kuuleme juba Tema sammude kaja. Me kuuleme juba Tema häält. Siin Ta ongi: Ta tuli, et jääda alatiseks.

Soovides teile kogu südamest kõike kõige paremat selleks pühaks jõulupäevaks ja peatselt algavaks 2007. aastaks ja andes teile oma isaliku õnnistuse, palun ma jumalikku Lapsukest, kes puhkab Petlemma sõimes, et Ta aitaks meil väsimatult õppida ühitama Jumala piiritut Armastust inimeste vaeva ja maailma valuga.

Jõulupühadel Issanda Armu aastal 2006.

+ STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti Metropoliit

-------------------------------------------------------
Kasutatud tekstid:
* André Sève, „Armukohtumine”, Le Centurion, Pariis 1983, lk 194-195.
** Üks Idakiriku munk, „Tuvi ja Tall”, Chevetogne 1979, lk 89-96; „Piirideta Armastus”, Chevetogne , lk 25-41; „Jeesus”, Chevetogne 1962, lk 11.

Tagasi sisukorda