Äsja ette loetud Johannese evangeeliumi kolmandas peatükis on kirjutatud, et „valgus on tulnud maailma”… Meie, inimeste, jaoks avaldub see, mida Johannes meile õpetab põhiliselt just Kristuse isikus. „Tema on tee ja tõde ja elu (Jh 16,6); a ja o, algus ja ots … see, kes on, kes oli ja kes tuleb (Ilm 1,8)”. Teda ilmutatakse meile kui „valgust”, teisisõnu kui seda elu, mille inimene ära pillas ja millest ta ilma jäi kuna andis end pöördumatult selle maailma aja rikutuse ja surma hooleks. Kristus ei ilmuta end filosoofilise teooria või maailma-korralduse algprintsiibina, vaid ilmutab end kui Palet.

Seega, olla kristlane täna nagu eile või ka homme tähendab tunnistada täie veendumusega, et Kristus on Elu igast elust, et Ta on Elu ise ja järelikult siis ka minu elu. Ilmselt tahtis evangelist Johannes meile öelda just seda, et on ainult üks tee: võtta Teda vastu kui Elu ja kui elu valgust. Kristuses, Uues Aadamas, leiab inimene uuesti võimaluse saada elu, mis on tugevam surmast ja anda seda edasi kogu loodule või täpsemalt seda ilmutada ja teha see vabaks iseendas. Just seepärast ütleb Dostajevski: „Ei ole ega saa olla midagi ilusamat kui Kristus!” See ilu vabastab meie vabaduse. „Nüüdsest on inimesel,” lisab kirjanik: ”teejuhiks üksnes see igavene iluideaal”, sest Jumala Sõna, mis nüüdsest on surnuist ülestõusnud Kristus, ühendab meid Tema jumaliku iluga olles taastanud meie Aadama ja Eeva langemisega määritud kuju selle algses väärikuses.

Selle Tõe mistahes moonutus, kasvõi kõige tühisem, moonutab Jumala Palet; veelgi halvem, eitab täielikult Jumalat. Seepärast ütleb Karl Barth oma raamatus „Dogmaatika”: „Kui me eitame Kolmainsust, on Jumal ilma iluta”!

„Ühte ma olen palunud Issandalt, loeme psalmist kakskümmend seitse (27, 4), seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda ilu…”. Nii sisaldub kuuldud Sõna piiblis; ehitatud sõna kõneleb läbi pühakoja sümboolsete vormide; jumalateenistuste pühal laval lauldud ja kujutatud sõna pühitseb liturgiat; joonistatud sõna avab end vaimulikuks kaemuseks, „visuaalseks teoloogiaks”. Kas oleks siis nii utoopiline väita, et Jumalariigi nimi tähendab täiuslikku ilu; kuulutada, et piibli esimene sõna „saagu valgus” on vastavuses viimasega „saagu ilu”?

Tänaõhtusest evangeeliumist loeme samuti: „Igaüks, kes teeb halba, … ei tule valguse juurde … aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde … (Jh 3, 20-21)”. Neid sõnu pole võimalik mõista kui me ei lase Kristusel ilmutada enesele tõelise Elu sisu. Värsis seitseteist ütleb Johannes. „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut
mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” Meid päästes ei allutanud Jumal meid mingile jõule, vägivallale, hirmule või õudusele, vaid Ta tegi iseennast meist igaühe sarnaseks, võttis enesele meie ihu. Kristuse läbi sai Jumal inimestele Palgeks; Kristuse pale on Jumala tundmine. Ja seda tõeliselt: Kristusel on isikupärane, eriline nägu, mis on olemas ajas ja ruumis; olemasolu, mis on Tema inimlikkuse pandiks ja samal ajal on Tema nägu „inimkonna ühisnägu, palede pale, mis ometi ei kaota ära teisi nägusid ise nende asemele asudes, vaid mille kiirgus läbistab neid muutes nad läbipaistvaks tema valgusele, tema salajasele hõõgusele, milleks on Püha Vaim”, kirjutab Olivier Clement oma raamatus „Sisemine pale”. Ühes kindlas paigas, ühel kindlal ajaloo hetkel tuleb Elu täiuslikkus meie Inimlikkusesse Palgena, mille inimloomus on täiuslik, Naatsareti Jeesuse Kristuse palgena Galileas.

Kristuse läbi saab Jumal inimestele palgeks. Palgeks, mis selleks, et tõepoolest enese peale võtta kõik inimese kannatused ja lootusetus, peab ennast ilmutama mitte üksnes oma enesestmõistetavas auhiilguses nagu juhtus Tabori mäel, vaid ka surma, põrgu, mitteolemise süvikus, millele meie väärastunud vabadus on tõeliseks muutnud.

Muidugi Tabori mägi, aga ka Getsemani aed ja Kolgata. Kristusel, kannataval teenijal „ei olnud kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud välimust, et teda ihaldada” (Js 53, 2). Lihaks saanud Jumala nägu ristipuul on veel üksnes nägu, mis kuulub orjale, kreeka keeles „aprosopos” – see, kes ei näe. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud” täpsustab Johannes (3,16). Tõepoolest läbi Kristuse surma ristipuul saab ilmsiks üks teistsugune ilu, mis ei ole enam esteetiline kultuurilise mõttes, mis ei ole enam kahemõtteline, vaid mis samastub Armastusega. Nüüdsest võib läbi selle kõige häbistatuma palge ette aimata teistsuguse, võõrandamatu ilu võimalust; „varjul oleva südame-inimese” ilu nagu nii kaunilt ütleb püha Peetrus oma esimeses kirjas (3,4). Nüüd mõistame paremini ka püha Basileiost kui ta kirjutab: „Pühakud palvetasid, et jumaliku ilu vaimulik kaemus ulatuks igavikuni”. Meie pääste seisneb selles, et pääsemine annab meile võimaluse elada ajast ja surmast vabastatud elu. „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu” kinnitab püha Paulus oma kirjas filiplastele. See apostli veendumus ei tähenda mingil juhul surmaga leppimist, vaid surma ilmutamist, sest sellega ilmutatakse ennekõike tõelist Elu –surnuist ülestõusnud Kristust.

Õigeusu teoloogias on ilu isik – Kristus. Olivier Clement kirjutab nii: „Ja kuna ilu on isik, kuna Kristus isiklikult on ilu, kuna Ta on kirgastunud ilu, sest on läbi teinud moonutamise ristil, siis teame, et ta ootab meid seal, kus meie Teda ei oota. Jumala Pale inimeses võimaldab meil ilmutada inimeste palet Jumalas.”.

Kinnitus, et maailma olemine on ilu, on tänapäeval kahlemata üks kristluse kõige võimsamaid argumente. Kristluse ülesandeks on ilmutada ja teha kõik, et saaks ilmsiks see, et piibli Jumal ei ole kasulik, tarbitav Jumal, vaid Jumal, kes annab end tasuta ja on seeläbi pääste Jumal; Jumal, kes seab meis uuesti jalule elu kui pühitsemise ja teenimise, kui pidupäeva, sest Jumala Armastus laskus Kristuse isikus põrgusse võttes seeläbi surnuist ülestõusmise väel eneses kokku kõik elu ilmingud. Aamen.

+STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit .

Tagasi sisukorda