Armsad preestrid ja diakonid!
Armsad koguduste esindajad, meie vennad ja õed Kristuses!
Kallid külalised!

Päev, mil oleme kogunenud oma Kiriku täiskogule, on meie Kiriku elus alati erilise tähtsusega; tänane päev on aga erakordne veel selle poolest, et meil tuleb valida piiskopid Tartu ja Pärnu-Saare piiskopkondadele. Käes on ajalooline hetk, mis võimaldab meil, 63 aastat pärast meie Kiriku vägivaldset laialisaatmist 9. märtsil 1945. aastal, lõpule viia tema ülesehitamine, täites viimase tühimiku – seades sisse EAÕK piiskoppide kogu.

Olen kindel, et te mõistate käesoleva erilise hetke tähtsust meie Kiriku edasise elu seisukohast ja et täna pealelõunal oma häält andes toimite Jumalasse uskudes ja täis meelekindlust, et võiksime oma eesmärgi täies mahus saavutada.

Meie päevakava on jagatud kaheks oluliseks osaks: enne lõunasööki arutame üheskoos mitmesuguseid majandusküsimusi ja anname täiskogule aru 2007. aasta majandustegevusest, mis vastavalt seadusele peab saama teie heakskiidu. Pärastlõunal on päevakorras ainult piiskopkondi puudutavad valimised, nagu Tallinna peapiiskopkonna nõukogu valimine ja Tartu ning Pärnu ja Saaremaa piiskoppide valimised.

Siiski tahaksin siinkohal juhtida teie tähelepanu mõningatele väga konkreetsetele asjadele, millel põhineb meie koguduste hingehoiu- ja misjonitöö ning millega suure tõenäosusega hakkab põhjalikumalt tegelema piiskoppide kogu niipea, kui ta on valmis tööle asuma.

Kirikule valmistab suurt muret tõsiasi, et ühiskond ilmalikustub üha enam ja enam. On selge, et mida rohkem ilmalikustumine edasi areneb, seda enam moonutab ta meie teoloogilist mõtlemist ja askeesielu, samal ajal „ühiskonnastades” evangeeliumi sõnumit, mille tagajärjel kristlus, selle asemel et olla olemise ja elamise viis, muutub lihtsalt üheks ideoloogiaks; või veelgi halvem, kipub olema suletud väikestesse rühmadesse, mis on altid arendama eneses fundamentalistlikke käitumisviise ja hoiakuid. Eesti ühiskonnas kaldutakse soovima kirikut, mille vaimulik sõnum ühiskonnas oleks võimalikult väikese ühisnimetajaga. Seda võiks sõnastada nii: „Las papid tegelevad taeva ja lindudega. Meie asi on tegelda üksnes maapealsete asjadega.”

Sellest tulenevalt varitseb meie inimesi pidevalt kaks ohtu: nad kas püüavad mõistusega usust aru saada ja seda seletada, või langevad moraalilugemise ja rituaalsuse kütkeisse.

On selge, et täna ennelõunal saame tegelda ilmalikustumise probleemiga üksnes väga põgusalt. Kuid samal ajal tähendab see, et peame – ja mida rutem, seda parem – välja selgitama, milline peaks oleme meie töö Kirikuna Eesti ühiskonnas, võttes aluseks Kiriku kolm kohustust: õpetada, pühitseda ja hingehoidlikult juhtida oma rahvast, et euharistiline liturgia, mis on kogu Kiriku keskpunkt, saaks oma täieliku ulatuse külluslikus ja viljakas suhtes jumalasõna ning meie osaks oleva hingehoiutöö vahel.

Seega tuleb taas üle vaadata meie vaimulikkonna, kuid teatud määral ka meid meie töös saatvate ilmikute vaimulik ja vaimne ettevalmistus. See aga eeldab ka seminari õppekavade põhjalikku läbivaatamist. Niipea kui piiskoppide kogu on moodustatud, võtan selle küsimuse kogu päevakorda kavatsusega täies ulatuses ajakohastada seminari teoloogiline, vaimulik, hingehoidlik ja praktiline õppekava.

Ning samal ajal peavad ka meie vaimulikud nõustuma mõningate täiendõppekursuste läbimisega, mida neile tulevikus pakutakse ja millest keegi ei tohi kõrvale hoida.

Siinkohal tahan aga tänada kõiki neid preestreid ja diakoneid, kes viimasel kahel aastal on usinalt osalenud seminari loengutes, nagu ka kõiki neid, kes järjepidevalt on mulle saatnud oma poolaasta tegevuse aruandeid. Tänu neile on mul märksa parem ülevaade koguduste elu edenemisest ning samas olen saanud neid endidki paremini tundma õppida ja eelkõige õppinud hindama nende panust ja tõsist töössesuhtumist. Nii et veel kord suur-suur tänu.

Siseministeeriumi statistika kohaselt on meie koguduseliikmete arv aastail 2000 kuni 2006 järsult kasvanud, ulatudes 18 000-lt 25 000-le. Keda see ei rõõmustaks? Sama lugu on ka meie kogudustega, mille arv on kasvanud 58-lt 63-le.

Jääb üle vaid vaadata, kuidas seda statistikat tõlgendada. Lõpptulemusena sõltub kõik ikkagi sellest, mil moel sellel maal õigeusku määratletakse.

Tõepoolest, kui jälgida jumalateenistustel osalemist, ei saa me teada midagi, mida me juba ei teaks; osalus on, nagu teistegi kristlike konfessioonide puhul, kesine ja ühiskonnateadlased teavad seda väga hästi.

On ka teine viis statistika analüüsimiseks: kuuluvuse kaudu. Nagu teame, võib Õigeusu Kirikusse kuuluda perekondlikult, traditsioonist, ilma et ilmtingimata võetaks omaks selle Kiriku usk ja usutunnistus ning ka vastupidi: inimene võib olla õigeusklik, ilma et oleks sealjuures ilmtingimata seotud Õigeusu Kiriku ja selle pärimusega, aga kuidas seda kõike mõõta? Jäädes optimistlikuks meie tuleviku suhtes, eelistan oma hinnangutes olla pigem vaoshoitud seni, kuni me pole suutnud neid nüansse välja selgitada. Kui mitte täielikult, siis vähemalt nii palju, et teha kohaseid järeldusi.

Kõik ei ole siiski halvasti. Oleks ülekohtune väita, et Eesti ühiskonnas ei tunta selliste kristlike väärtuste nagu näiteks truudus, perekond, inimene, tähendust... Ja neis piirkondades, kus õigeusk on laiemat kõlapinda leidnud, eriti Setumaal ja Kihnus, võime eksimist kartmata öelda, et meie väärtused on sügavalt ja püsivalt juurdunud kohalikku kogukonda.

Jääb veel laste ja noorte küsimus. Nemad on kahtlemata meie põhiline võidupanus. Öeldes „lapsed ja noored”, ei mõtle ma üksnes lapsi ja teismelisi. Ma mõtlen ka neid 18–35-aastaseid noori inimesi, keda võib nimetada „noorteks täiskasvanuteks”. Kuidas saaks Kirik neile käe ulatada, kui antropoloogiliselt on nende „noorte täiskasvanute” suurimaks mureks hetkeline armastus, millest soovitakse, et see kestaks kogu elu? Kas mitte just sel, määrava tähtsusega ajal oma elus, ei katkesta nad suhteid Kirikuga?

Olen märganud, et statistikas ja ka Kiriku elus üldisemalt arvestatakse harva „noorte täiskasvanute” põlvkonnaga. Mõningad meie preestritest tunnevad mulle oma hingehoiutöö alastest seisukohtadest rääkides muret üksnes eakate inimeste heaolu pärast. See on kahtlemata kiiduväärne, aga tuletan meelde, et suhtlemine noortega on ülimalt tähtis ja just sellest jääb meil enamikul juhtudest vajaka.

Muuseas, pole kellelegi saladus, et vaimuliku elu aluspõhimõtted, mida me laste ja noorte südamesse külvame, hakkavad neis ühel või teisel eluhetkel tärkama ja varem või hiljem tulevad nad Kirikusse tagasi. Seepärast peavad preestrid ja vanemad hoolt kandma selle eest, et lastele juba väikesest peale neid põhimõtteid ja väärtusi pakkuda. Laste korrapärane osalemine jumalateenistustel on äärmiselt kasulik ja vajalik ning on väga kahju, et nad sellest võimalusest ilma jäetakse põhjendusel, et see ... segab suuri.

Mis meisse puutub, siis ärgem kunagi unustagem, et noored on alati kahe nähtuse võimuses: esimene seondub uudsuseotsinguga, mis mingiks ajaks juhatab nad teistele radadele; teine, mida nimetatakse „hilinenud sõnakuulmiseks”, toob nad juurte juurde tagasi. Just sellest jutustab meile tähendamissõna kadunud pojast. Kõige tähtsam meie jaoks selles tähendamissõnas on isa armastus eksinud poja vastu, mis võimaldab pojal isakoju tagasi pöörduda.

Samad küsimused kerkivad üles ka meie suhetes teiste kristlike konfessioonidega. Eestis on oikumeeniline dialoog hea, sest kristlike konfessioonide omavahelised suhted muutuvad päev-päevalt üha paremaks. Kui mõned erandid välja arvata, tuntakse koos töötamisest rõõmu ja see on äärmiselt julgustav.

Mis siiski ei tähenda, et minu jaoks, kes ma olen õigeusklik, poleks kristlaste ühtsuse teostamine seotud mõningate komplikatsioonidega. Need on seletatavad pinnapealse teoloogia ja kirikuõpetuse puudumisega, millest tulenevalt ei seosta usklikud oma „kristlane olemist” ühiskonnas enam ühe või teise kirikuga, samal ajal kui tõstatatud küsimustele saab vastuseid leida ennekõike ja ilmselgelt just iga kiriku siseselt.

Samas tundub mulle – vennalikust taktitundest teiste konfessioonide suhtes konkreetseid näiteid toomata –, et liigselt on levinud kalduvus anda eesõigusi kõigele kohalikule ja seda Kiriku kogumaapealse mõõtme arvel.

Ning võib ka olla, et meie, õigeusklikud, pole veel küllaldaselt aru saanud, kui hea ja ülesehitav võib olla meie tegevus Eesti Kirikute Nõukogus.

Mis puutub aga meie õigeusu kogukonda Eestis, võime suhtumises oikumeeniasse leida kõige erinevamaid seisukohti, mis ulatuvad avatuse hoidmisest kuni eneseteadvuse varju peitumiseni. Sellele lisandub veel ühe ja sama Kiriku, meie püha Õigeusu Kiriku õdede ja vendade vaheline traagiline lõhestatus. Lõhestatus, millest ma praegu ei näe kahjuks mingit väljapääsu, sest teine osaline ei lakka oma poliitilise mängu hetke-eesmärgi tõttu kinnitamast, „et nii see jääbki, et aastakümneid pole oodata mingit muudatust”.

Mu armsad sõbrad,

Ükski kogukond ei arene, kui iga selle liige ei tee iseendas läbi vajalikku pöördumist. Just see on vaimne läbimurre ja tõelise tarkuse märk!... Ja nõutav on analüütiline pingutus, mis on üle emotsioonidest, et toimida ja luua korda selles vaimulikus ja moraalses segadikus, mis meie ühiskonnas valitseb. Ulatuslik ettevõtmine, mis seisneb selles, et esmalt tervendada olukorda meie eneste Kirikus, toetudes uuenduslike ettepanekute jõule parema tuleviku nimel. Aidaku meid Jumal, et saaksime selle tähtsa ülesande täitmisega hakkama.

Tänades teid kõiki ustavuse ja pühendumuse eest, õnnistan ma teid isalikult Kristuses, Issandas ja Päästjas.

+ Stefanus
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Tallinn, 12. juuni 2008

Tagasi sisukorda