ÜLIPÜHITSETUD METROPOLIIT STEFANUSE KÕNE

EAÕK Täiskogul 16. juunil 2005

Mu armsad vennad Kristuses, preestrid ja diakonid!
Kallid koguduste esindajad!

Tervitan teid kogu südamest ja tänan, et olete taas kord vastanud meie kutsele. Täiskogud ei ole mitte ainult selleks, et võimaldada kirikuvalitsusel aru anda aasta jooksul tehtud tööst. Eelkõige on iga täiskogu võimalus taas kohtuda vennalikus rõõmus, rääkida tulevikuplaanidest ning mõne tunni jooksul osa saada sellest ainulaadsest ja imelisest tegelikkusest, et üheskoos moodustame me Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse ümber ühe ihu, mille liikmed me kõik oleme.

Möödunud tööaasta juunist 2004 kuni juunini 2005 on olnud viljakas ja paljutõotav vähemalt kahes meie Kiriku kui institutsiooni stabiilsuse seisukohalt olulises punktis: meie uus põhikiri on Kiriku ja koguduste elus üldiselt hästi omaks võetud ning ka meie Kiriku majanduslik seis näib pakkuvat tuleviku jaoks küllaldasi tagatisi. Ühelt poolt on see teie hea tahte nähtav tulemus, mis teeb meie organite sujuva toimimise usaldusväärseks. Teisalt on see meie kirikuvalitsuse liikmete järjekindla ja kooskõlastatud tegevuse tulemus. Need inimesed pole kokku hoidnud ei aega ega vaeva, et kõigi jaoks parimal viisil ära kasutada meile avanenud majanduslikke võimalusi. Ja viimaks ometi on käes positiivne tulemus. Kui me jätkame samas vaimus, suudame 2006. aasta lõpuks tagada Kirikule püsiva iga-aastase sissetuleku.

Tänase päeva jooksul tutvustavad minu kaastöölised mitmekülgselt ja põhjalikult EAÕK tänavust majandusaasta aruannet, mille esitame teile kinnitamiseks. Mis minusse puutub, siis olen veendunud, et avaldate neile oma heakskiitu ja rahulolu, mida nad igati väärivad.

Mina omalt-poolt sooviksin pikemalt peatuda viiel punktil: rääkida suhetest teiste Õigeusu Kirikutega ja oikumeenilistest suhetest, koguduste elust ja teie osast selles, noortetööst, usuõpetusest ja lõpetuseks sotsiaaltööst.

A. SUHTED TEISTE ÕIGEUSU KIRIKUTEGA JA OIKUMEENILISED SUHTED.

Tõsiasi, et meie kirikul on autonoomse kiriku staatus, toob meie jaoks kaasa kohustuse hoida ja arendada mitmesuguseid suhteid nii erinevais maailma paigus olevate Õigeusu Kirikute kui ka teistesse kristlikesse konfessioonidesse kuuluvate Kirikutega.

Õigeusu Kirikute vahelises suhtlemises tuleb meil endiselt taluda Moskva Patriarhaadi meie vastu suunatud avalduste negatiivseid mõjusid. Vaatamata sellele on ilmne, et õigeusu maailm tervikuna vaatab meid lugupidamisega. Meie Kirik sai ametliku kutse osaleda uue Aleksandria patriarhi ametissepühitsemise tseremoonial, kus meid esindas ülempreester Rafael Hinrikus. Ning mina osalesin isiklikult pühade Johannes Kuldsuu ja Gregorius Teoloogi säilmete tagasi saamise auks Konstantinoopolis korraldatud pidustustel ja võtsin osa ühisest jumalateenistusest, mida juhatas Tema Pühadus oikumeeniline patriarh Bartolomeus ning kus võtsid osa kõigi kohal olnud Õigeusu Kirikute esindajad. Vaatamata sellele, et nii Aleksandrias kui Konstantinoopolis protesteeris Moskva Patriarhaat meie kohaloleku vastu, ei seadnud ükski Õigeusu Kirik kahtluse alla meie õigust osaleda neil üritustel. Sootuks vastupidi.

Samuti on viimastel kuudel veelgi tugevamaks muutunud pikaajalised ja püsivad sidemed Soome Õigeusu Kirikuga, head suhted on kujunemas Kreeka ja Küprose Kirikutega. See võtab aega ning nõuab püsivust ja suurt kannatlikkust. Samuti tuleb rahuloluga tõdeda, et tema õndsus Moskva patriarh Aleksius vastab isiklikult minu jõuludeks ja ülestõusmispühadeks saadetud õnnitluskaartidele. Ma näen selles julgustavat märki, mis veenab meid jätkuvalt suhtuma oma vene vendadesse vennaliku avatusega paremate aegade ootuses ja lootuses, jäädes kindlaks oma õigustele nii rahvusvahelisel Õigeusu Kirikute tasandil kui ka siin, omal maal.

Samuti oleme me luteri, anglikaani ja nüüd ka rooma-katoliku Kirikuga dialoogi arendavate rahvusvaheliste õigeusu komisjonide täieõiguslikud liikmed. Me kuulume ka rahvusvahelisse Õigeusu Kiriku liturgikakomisjoni, mida küll käesoleva ajani kahjuks veel kokku kutsutud ei ole. Samuti osalesime juba teist korda Kreeka Õigeusu Kiriku korraldatud rahvusvahelisel õigeusklike kokkusaamisel, mille teemaks on tänapäevased hereesiad ja usulahud.

Ma arvan, et rohkemat pole vaja lisada. Igaüks võib ise otsustada, kui oluline on meie aktiivne osalus ja millist vaimset ning teoloogilist pühendumist see meilt nõuab. Tõsiasi, et suudame korrapäraselt vastata meile saadetud kutsetele, näitab ilmekalt, et oleme võimelised täitma seda kohta, mis meile õigeusu maailmas kuulub ja et meie panust osatakse hinnata. Ma tänan meie esindajaid, kes meie Kiriku nimel on teinud head tööd, eriti isa Mattias Pallit, kes alati on valmis täitma neid erilisi ning suurt peenetundelisust nõudvaid ülesandeid.

Meie Kirik peab samuti täie tähelepanuga suhtuma oikumeenia küsimustesse. Seda eelkõige aktiivse osalemise kaudu Eesti Kirikute Nõukogu töös. Samuti on meie Kirikul aktiivne roll oikumeenilistel kohtumistel, mida regulaarselt korraldab Visbys Rootsi Luterliku Kiriku eestvõttel ellu kutsutud võrgustik Theobalt. Alates möödunud aastast osaleme ka rahvusvahelistel interkonfessionaalsetel munkade ja nunnade kohtumistel, millesse on kaasatud eelkõige kõik Euroopa suured kloostriliikumised (katoliiklased, õigeusklikud ja mõnes paigas ka protestantlikud kirikud).

Kristlaste ühtsuse suunas tehtud pingutusi tuleb pidada tõeliseks vaimulikuks sündmuseks. See on pidev dialoog, mis eeldab kristlaste tahet, sest ainult selline dialoog võimaldab, vaatamata raskustele, lahendada erinevate kristlike konfessioonide ees seisvaid küsimusi. Me peame neist probleemidest rääkima sügavuti. Oikumeenia on võimalik ainult kõigi kristlaste, milline ka poleks nende kuuluvus, ühise pingutusena uuesti keskenduda Kristuse salasusele. Seda vaatamata õpetuslikele erimeelsustele ja ajalooliselt välja kujunenud olukordade keerukusele. Me teame, et kristlaste vahelises suhtlemises esineb ka vajakajäämisi, aga evangeelium käsib meil teha kõik selleks, et kristlased asuksid teele tõelise Kirikute osaduse suunas.

Ning veel: olles silmitsi maailmaga, mis on lõhenenud ja tasakaalust väljas, olles silmitsi arvukate väljakutsetega, millele me siin Eestis kõik ühiselt peame vastu astuma, et olla toeks selle ühe enam Jumalast eemalduvale ja materialismi kalduvale ühiskonnale, kandkem hoolt, et kõik see toimuks kristlaste vahelises halastuse vaimus (1. Kor. 16: 13-14); et meie, kristlased, võiksime omavahel elada rahus ja kooskõlas. Sellest väljavaatest lähtudes ja meie Kiriku võimalusi arvesse võttes, soovin, et meie tegevus Eesti Kirikute Nõukogus muutuks konkreetsemaks ja meie osalus aktiivsemaks.

Meie töötegijateks Eesti Kirikute Nõukogus on põhiliselt olnud isa Mattias Palli ja proua Sirje Säär. Nii on üheks meie Kiriku eestkõnelejaks selles üksnes meestest koosnevas nõukogus naine ja juba see iseenesest on väga selge märk, mis tuletab kõikidele meelde, et meie kirikus on iga ristitu, olenemata tema vanusest või soost, kutsutud tunnistust andma Kristusest temale omasel viisil ja kasutades talle antud andeid.

B. KOGUDUSTE ELU

Koguduste elu keskmes on loomulikult tänusalasuse - euharistia - pühitsemine.

“Armulaual, “ütles üks möödunud sajandi väljapaistev vaimulik õpetaja Rumeenia Õigeusu Kirikust “saame me Risti kandvalt Kristuselt armastuse väge; aga samal ajal saame ka Risti ja Ülestõusmise väge. Ning mis kõige tähtsam, me saame vaimulikku jõudu elada kristlikult vaatamata raskustele või just nende kaudu”.

Euharistia ei ole ainult andestus, see on ka vaimulik jõud, mis meid innustab, mis annab meile väge ja ei lase meil langeda lootusetusesse. Ning seepärast peame ikka püüdma üha enam hoolt kanda meie armulaualiturgia parema teenimise eest.

Eriti just pühapäevased euharistiad, mida pühitsetakse meie Issanda päeval, peavad olema lähtepunktiks, mis annab täieliku tähenduse kogu järgneva nädala sündmustele ja tegevustele.

Oleks ülekohtune väita, et meie Kirikus ei pühitseta vääriliselt jumalikku liturgiat. Ja selle eest tuleb au anda eranditult kõigile meie vaimulikele vaatamata piirkondlikele erinevustele liturgiliste jumalateenistuste rütmis. Ning ma annan neile seda enam au, et tean paremini kui keegi teine kui raske on neil jääda truuks oma vaimulikukutsumusele sellel intensiivse ilmalikustumise ajal, mil üritatakse kogeda religioossust ilma Jumalata.

Ometigi, vaatamata kirikuskäimise madalseisule, mis tänasel päeval on omane kõigile kirikutele, peame püüdma mõista, mida Issand soovib meile öelda.

Meie ühiskonnas on rabav see tohutu ükskõiksus, millega suhtutakse loodu, elu, armastuse salasusse...

Ma pöördun teie kõikide - nii preestrite kui koguduste esindajate - poole söandades teilt küsida mõned lihtsad küsimused ja esmalt esitan ma need iseendale: Kas meie kogudused on ikka vennalikud kogukonnad, kuhu inimene tänavalt tahaks sisse astuda? Kuidas teostame meie oma elus seda kristliku elu salasuse vennalikku mõõdet? Kas me oleme kristlased ühe tunni nädalas või iga tunni oma elus? Just selle kohta on kirjutatud Matteuse evangeeliumi 4. peatükis (4:4), et inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust!

Ja kas see, et maailmas on asjad paigast ära, pole eelkõige tingitud sellest, et meie südames on korralagedus ning seal jääb puudu armastusest, mis näitaks teed õigluse poole? See kõik ei saa kasvada ilma Jumalata ning ilma Tema Sõna toiduta, milleks on evangeelium.

Ilma armulaualiturgiata ei ole koguduseelu, sest euharistia on tsement, mis seob üksteisega kõik koguduse liikmed. Kristlane, kes rahuldub üksinda kodus palvetamisega, kes ei käi regulaarselt kirikus ja kes tegelikult pole seotud ühegi kogudusega, ei ole tõeline kristlane: Kiriku salasust kogetakse täielikult ainult koguduses.

Ning tunnistagem ausalt, et hea hulk meie kirikurahvast on otsekui tänapäeva ilmalikud inimesed, kes pole eriti millegagi seotud. Sarnaselt nendele nad lihtsalt ei tunneta Jumala kohalolekut maailmas ega omaenese elus; nad ei ehita üles isiklikku suhet Jumalaga. Ja see avaldab ilmselget mõju ka sellele, kuidas nad oma usku teoks teevad: ülimalt individualistlikult ja enesekeskselt, suhtudes usku kui eraasja, millel pole kogudusega palju pistmist.

Aga koguduse liturgia, mis ei vii välja ligimeseteenimisele, ei ole juurdunud tõelisse vaimulikku ellu. Kui vaimulikkus ei teostu ligimese, meie venna, teenimises, saab see muutuda ainult vagatsevaks kombetäitmiseks, kirikliku institutsiooni fassaadiks. Ja vastupidi – sotsiaaltöö ilma liturgiata muutub lõppkokkuvõttes enesekeskseks humanismiks.

Selline on väljakutse, mis meil tuleb tulevastele aastatele mõeldes vastu võtta. Kõik koos, preestrid ja ilmikud, tehkem liturgiatest see koht, kus teine inimene, kellesse enamjaolt suhtutakse kui võõrasse, keda tuleb umbusaldada, oleks lõpuks vastu võetud nagu tõeline vend, kellele saab osaks kogu tähelepanu samal kombel nagu meile saab osaks kogu Kristuse tähelepanu, kes toidab meid andes meile omaenese Ihu ja omaenese Verd.

Seepärast on mul kavas väga tähelepanelikult tutvuda kõigi poolaasta tegevusaruannetega, mida ma nüüdsest kõigilt meie vaimulikelt nõuan. Mitte selleks, et kritiseerida ja veelgi vähem selleks, et karistada, vaid selleks, et julgustada iga head algatust ja anda neist teada teistele. Sellisel maal nagu Eesti, mis on tulnud läbi kommunismi, millele humanism oli täiesti vastuvõetamatu, on tõepoolest ülimalt tähtis, et vaimsus ja meie pühendumine erinevates ühiskondliku elu valdkondades moodustaksid ühtse terviku; on vaja koos hoida vaimsust ja usu õpetamist igas vanuses inimestele.

Aga veel üks asjaolu väärib rõhutamist. Kristlastena oleme me eesti ühiskonnas vähemuses. Ja taas kord tuleb meil arvesse võtta seda sõnumit, mis Jumal meile saadab. Milline on Jumala tahtmine meie Kiriku osas? Võibolla on meie jaoks kätte jõudnud hetk teadvustada oma identiteeti ning hakata uuest täie vastutusega kuulutama meie tõelist Õiget Usku.

Tõsiasi, et oleme vähemuses, võib tegelikult üksnes kaasa aidata meie identiteedi teadvustamisele. See aga saab võimalikuks eelkõige läbi palve ja õppimise, läbi meie mõtlemis- ja olemisviisi uuendamise.

Ma loodan, et meie piiskopkondade sisseseadmine aitab sellele kaasa. Tartu piiskopkond on juba ühe korra kokku tulnud ja teine töökoosolek on kavas läbi viia Räpinas käesoleva aasta septembrikuus. Seejärel jõuab järg Pärnu kätte, võibolla samuti sügisel, igal juhul hiljemalt 2006 aasta varakevadel.

Ja loomulikult pöördun ma selles osas meie kõige nooremate preestrite ja diakonite, aga ka meie teoloogide ja Seminari üliõpilaste poole. Püüdes olla hea pereisa, küsin ma teilt: mida teete teie oma vaba ajaga; kuidas liigute te oma missiooni sügavama tähenduse poole; kas näete te ikka piisavalt vaeva, et omandada uusi teadmisi; olete te valmis tooma ohvriks omaenese heaolu, et vastata Kiriku ootustele teie suhtes?

Ma ei oota vastust. Ma lihtsalt küsin. Teid usaldades ja hinnanguid andmata.

Aga ma tuletan kõikidele meelde, et vaimulikuseisus on tunnistuse andmine ja martüürium. Kui Kristuse elu käis Risti kaudu, siis käib sealtkaudu ka Kiriku ja vaimulike elu, iga kristlase elu, milline ta ka ei oleks. Minna maailma tunnistust andma, vajadusel kuni märtrisurmani, sellest, et armastus on tugevam kui surm, et ainult armastus võib andestada isegi vaenlasele, et ainult armastus ei maksa kätte. Kristuse risti ja ülestõusmise pärast. Just selles seisneb meie kõikide ristimise mõte.

Öelgem seda siis nüüd ja lõplikult – et tulevikus ei oleks enam meievahelisi arusaamatusi ja et igaüks siinolijaist – preester ja ilmik – võiks vaadata mulle häbenemata otse silma ning et minagi võiksin teha sedasama teie suhtes. Et üheskoos, üheainsa Ihuna, võiksime vaadata Kristusele otse silma häbi tundmata ning laskmata kõikvõimalikel etteheidetel endast võitu saada. Ainult niiviisi ehitame me oma Kirikut siin Eestimaal üles nii, et see jääb püsima. Pingutades, et sellest Kirikust saaks kohtumise ja jagamise paik, koht kus me anname igaühele, kui ta seda soovib, endast parima, et siis temastki saaks Evangeeliumi pale, Kristuse pale.

Jah, öelgem seda siis nüüd ja lõplikult!

C. NOORTETÖÖ

Me elame ühiskonnas, kus suurele osale noorest põlvkonnast on evangeeliumi sõnum täiesti tundmatu. Nad ei pruugi sugugi olla vaenulikud või halvasti meelestatud; nad lihtsalt ei tea. Kui me tõesti soovime, et nad võiksid oma vabadust kasutada ja et neil oleks võimalus võtta seisukoht Kristuse sõnumi suhtes, tuleb seda neile pakkuda. Ja selleks tuleb korraldada mõni üritus, mis köidaks nende tähelepanu, nagu näiteks kohtumine, mille 2004. aasta sügisel viis Eestis läbi Syndesmos, Maailma Õigeusu Noorte Liit ja mida toetas meie Noorteliit. Või siis veelgi süvendada läbikäimist Soome ja Poola noortega. Ma arvan, et kuulete sellest kõigest täpsemalt mõne aja pärast isa Aleksander Sarapiku sõnavõtus.

Mis minusse puutub, siis pole ma iialgi kahelnud selles arengupotentsiaalis, mis noortes peitub. Aga kahtlemata tuleb rohkem panustada selleks, et nendeni jõuda ja neid veenda. Meie tulevik on seotud noortega: on selge, et just noori põlvkondi peame me iga hinna eest evangeeliumile äratama. Kuidas läheneda noortele, mis keelt nendega rääkida? Selles seisneb kogu raskus.

Meie Kirikus on igas vanuses noori: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Värskas, Kihnus, Räpinas, Võrus, Obinitsas, kui nimetada vaid mõned kohad, aga seda loetelu võiks jätkata. Möödunud aasta jõulupidudel käis Tallinnas, Kihnus, Pärnus ja Muhus üle 250 alla 12-aastase lapse. Samuti on meil puhkekeskus Karulas, mis pakub väga palju erinevaid võimalusi.

Nii et noori meil on, igas vanuses. Piisab kui vaadata kui palju ristimisi on toimunud viimase umbes kümne aasta jooksul. See arv peaks hakkama lähenema 2500-le.

Aga meie kogudustes on puudu soovist ja pealehakkamisest läbi viia asju, mis on omased noortele. Peaaegu mitte kusagil Eestis ei korraldata pühapäevakooli tööd. Noorte ligitõmbamiseks ei pakuta midagi välja ja need vähesed ettepanekud, mida kogudustele teeb Noorteliidu juhatus, jäävad vastuseta. Ometigi on hästi teada, et kui lapsed ja noored Kirikus kodunevad ja ennast seal hästi tunnevad, saavad neist väikesed misjonärid omaenese perekonnas ja nad ärgitavad ka oma vanemaid tundma rohkem huvi usu vastu. Aga praegu ei ole sobiv koht nõuannete jagamiseks ja tegevuskava väljapakkumiseks.

See-eest võin kiirelt teha teile mõned lihtsad ja konkreetsed ettepanekud. Alati on võimalik aeg-ajalt läbi viia mõni ligitõmbav üritus, mis tooks kokku meie lapsed ja noored, näiteks korraldada nende aktiivsel osavõtul mõni pidu või joonistusvõistlus, laulu- või tantsukonkurss, väljasõit või käsitöönäitus. Ma tahaksin siinkohal esile tõsta ühte õnnestunud algatust: Pärnus jõulupühadel spetsiaalselt lastele peetud liturgia tõi kirikusse ligi 150 4-12 aastast last koos vanematega. Loomulikult nõudis see kõik teatavat ettevalmistust, aga tulemus oli silmaga nähtav.

Üks väga tõsine mure, mis peaks meid kõiki liikuma panema, on usuõpetus nii koguduse kui ka üldhariduskooli tasemel. Käesoleval hetkel on Haridusministeeriumis väljatöötamisel kultuuri-religiooniõpetuse platform, mille suhtes ma väljendasin oma kahtlusi 2005. aasta jaanuaris haridusministrile adresseeritud kirjas. Praegusel hetkel ei saa ma teile öelda enamat, kuna 30. septembril on plaanitud kohtumine proua Pille Valguga, kes on haridusministeeriumi egiidi all töötava religiooniõpetuse ainekava väljatöötamisega tegeleva komisjoni esinaine. Ma teatan teile oma seisukohast ametlikult, kui see peaks vajalikuks osutuma ja vajaduse korral palun teie kõikide toetust, et oleksite vahendajaks meie lastevanematega suhtlemises, eriti neis piirkondades, kus õigeusklike arvukus on kõige suurem ja määravam. Ma tuletan teile samuti meelde, et kui üldhariduskoolis on 15 või enam samaealist last või noort, kes soovivad saada konfessionaalset usuõpetust, peab kool leidma võimaluse seda neile pakkuda. Palun teil tungivalt mitte jätta juhust kasutamata, kui vähegi peaks selline võimalus esile kerkima.

Aga ka pühapäevakoolide tegevus meie oma kogudustes on, nagu ma eelpool juba märkisin, äärmiselt kehval järjel. Võiks arvata nagu oleks see meie jaoks teisejärgulise tähtsusega. Ma tuletan meelde, et teil on otsene vastutus selles tuleviku seisukohalt nii olulises valdkonnas. Ja ärge öelge mulle, et selle valdkonna suhtes puudub küllaldane huvi. Samuti ei takista miski meil korraldamast õppelaagreid ja koolitust usuõpetajatele ning noortejuhtidele. Leidke ainult sobivaid kandidaate.

Toogem rohkem noori kokku meie Karula laagrisse! Ka siin ei takista miski meil koolitamast laagrijuhte, et oleks võimalik kutsuda laagritesse rohkem lapsi ja noori ning korraldada neile meeldiv ja vaimulikult arendav puhkus.

Loogem oma suurtes kogudustes väikesed 4 või 5 koolinoorest või üliõpilasest koosnevad meeskonnad, kes töötavad koos kohaliku preestriga, korraldades erinevaid üritusi ja tegevusi koostöös Noorteliiduga. Miski ei takista meil loomast selliseid väikeseid tööüksusi eeldusel, et me seda tõepoolest tahame.

Kõik on võimalik, kui on head tahet ja tõsine soov tulla välja meie sklerootilistest ja iganenud tööraamidest, mis takistavad noortel meile läheneda ja meid usaldada. Saagem teadlikuks, et XXI sajandi lapsed ja noored, nagu täiskasvanudki, vajavad seda, et neid austatakse ja juhatatakse nende vaimulikes otsingutes. Kas me ikka oleme teadlikud, et just seda nad meilt ootavad ja et nad on pettunud iga kord kui me nende õigustatud ootustele ei vasta?

Ma ütlen teile otse: meie noored tunnevad igavust selles kroonilise üksluisuse ja rõõmutuse ning optimismi puudumise õhkkonnas, mis meie kogudustes valitseb. Ja seepärast otsivad nad mujalt ning sageli mitte kõige parematest kohtadest seda, mida meie neile heast südamest ei paku.

Niisiis, kui te sellelt täiskogult lahkudes lähete koju veendumusega, et midagi võib teiegi pool selles osas ära teha, et midagi tuleb ära teha, siis olete koos oma preestriga juba teinud esimese sammu, mis minule on suureks kergenduseks.

D. USULINE HARIDUS

Mida teha, et juhtida tähelepanu vaimulikule olukorrale Euroopas ja meie kontinendi usulisele saatusele? Kas me liigume üha suureneva dekristianiseerumise poole? Või on ka tänapäeval olemas võimalus uueks ristiusustamiseks?

Sellele lisandub veel üks probleem: kõikvõimalikud usulahud. Tegemist on hirmuäratava nähtusega, mis mängib inimeste tunnetele ja loob uut tüüpi religioosseid väljendusvorme; nähtus, mis on seda hirmutavam, et vahendid ja põhjendused, mida kasutatakse, ei ole alati kõige ausamad.

Et sellele vastu seista, ei saa me rahulduda mingite enam-vähem teadmistega, ligikaudsusega. Meil on vaja ette valmistada asjatundlikke inimesi, kes ennekõike on Kristuse tõelised tunnistajad, võimelised evangeeliumit edasi andma tões ja selguses ning viima meie kogudustesse õigeusu vaimsuse, liturgilise ja sakramentaalse elu vaimulikke rikkusi, nii nagu seda on meile õpetanud ja jätkuvalt õpetavad meie kirikuisad.

Võtta see väljakutse vastu tähendab teha läbi uuenemine omaenese vaimulikus elus ja saada hea teoloogiline haridus. Just sel põhjusel on meie seminar nii tähtis.

Seminar töötab nüüd juba kolmandat aastat. Praeguse seisuga on ennast kirja pannud 37 üliõpilast, kellest 1/3 külastab usinalt kõiki loenguid.

Akadeemiline aasta 2004-2005 kestis oktoobrist juunini sagedusega 2 õppepäeva kuus ja kaasatud oli 5 kohalikku õppejõudu ning 2 külalislektorit (üks Ameerika Ühendriikidest ja teine Soomest). Novembris 2004 kirjutasime alla koostöökokkuleppe Tartu Teoloogiaakadeemiaga. Ning kui kõik kulgeb plaanipäraselt, võime alates septembrist enda peale võtta mõned loengukursused Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.

Praegusel hetkel on kolm meie Kiriku inimest doktoriõppes välismaal (isa Meletios Ulm ja diakon Tihhon Tammes Salonikis ja Maria Kuusmik Pariisis) ja kaks Tartu ülikoolis (Andrei Sõtšov ja Toomas Ott Ojaperv), samal ajal kui Kristo Parts ja Anton Kund on lõpetamas teoloogiaõpinguid Salonikis. Me loodame neist palju.

Samuti on käimas läbirääkimised Kreeka haridusministeeriumiga, et kutsuda Eestisse väga mainekas ja väljapaistev professor, arhimandriit isa Gregorios Papathomas, kes tuleb siia, et aidata meil üles ehitada meie seminar ja viia see teiste teoloogiakoolide tasemele. Tema hakkab oma aega jagama Tartu ja Tallinna vahel.

Ma arvan, et sellest informatsioonist piisab veenmaks teid, et tahame teha kõik mis võimalik, et meie Kirik saavutaks sellise teoloogilise taseme, mille vääriline ta on. Ja ma ei kahtle, et toetate tehtud jõupingutusi ja julgustate meid seda tööd jätkama.

E. SOTSIAALTÖÖ

Me peame ühendama oma liturgia ligimese teenimisega, see on kohustuslik, sest kui me tahame, et meie liturgia oleks täielik, peab see jätkuma ka halastustöös.

Iga liturgia, mida me pühitseme, kutsub meid mitte unustama oma kannatavaid vendasid, kes nad ka poleks ja kust nad ka poleks. Muidugi on kõik see, mis me suudame ära teha, vaid piisk meres. Aga sel pole tähtsust: kingitus, mille Jumal meile teeb, peab meie kaudu jõudma väljapoole kiriku nelja seina.

Mulle on hästi teada, et me ei ole veel võimelised ulatuslikult vastu astuma vaesuse probleemile. Võib ka olla, et mõtleme: seda, mida me suudame, ei jätku kuigi kauaks. Aga kas ei suru me sellega maha oma õiglustunnet, inimlikku õrnust ja hoolivust, mis on alati vaid Jumala õrnuse ja hoolivuse peegeldus?

Seega on oluline, et realistlikult ja arvestades oma võimalusi, leiaksime viisi, kuidas kasvatada heldust ja äratada meie teadvuses ühtekuuluvustunne selle asemel, et seda kõike vaka all hoida.

Niisiis pakkusin ma möödunud aasta detsembrikuus välja mõtte luua teie kõikide toel toidupank, mis aitaks pidevalt, aastaringselt leevendada kõige vähem kindlustatud inimeste tegelikke, täpseid vajadusi.

Mõne aja pärast räägib isa Ardalion sellest juba täpsemalt. Aga nähes, milliseid julgustavaid tulemusi me tänu teie abile saavutasime ja arvestades meie rahaasjade positiivset seisu, on meie kirikuvalitsus juba vastu võtnud järgmised otsused:

- igasse kogudusse, alustades kõige suurematest, paneme üles korjanduskarbid, mida tühjendatakse iga kolme kuu järel ja millesse annetatud raha paigutatakse spetsiaalsele pangaarvele, et aidata kõige raskemas olukorras olevaid inimesi. Koguduste preestritelt küsitakse regulaarselt nende arvamust selle kohta, kuidas kasutada laekunud vabatahtlikke annetusi.

- arve, mis siiani kandis nime “toidupank”, hakkab edaspidi kandma nime “abiallikas” võimaldades sel kombel toetada rahaliselt nii palju kui võimalik mitte ainult nälja, vaid ka muude vaesuse vormide vastu suunatud ettevõtmisi.

Siinkohal tahan kindlasti ära märkida, millist suurepärast tunnistust meie Kirikust on oma aktiivse ja püsiva tegevusega Tartu vanglas andnud isa Afrat ja Eesti Kaitseväe kaplaniteenistuses Andrei Sõtšov.

Ma olen veendunud, et peame võtma oma südameasjaks mitte ainult algatada ettevõtmisi humanitaartöö vallas, ükskõik kui tagasihoidlikud need ka poleks, vaid teha ka kõik selleks, et neid jätkuvalt käigus hoida ja meie võimaluste avardudes vähehaaval edasigi arendada.

Ärgem samuti kunagi unustagem, et kui meie Kirik oli puuduses, siis ei kõhelnud meie vennad Soome Kirikust pakkumast meile oma toetust. Tasuta oleme me saanud ja nüüd on meie kord anda, tasuta.

Mu armsad!
Minu tänane sõnavõtt üllatas kahtlemata paljusid siin kohalviibijaist, aga ma julgesin nõnda rääkida, sest tean, et täna saan viimaks ometi pöörduda vaimulikkonna ja koguduste esindajate poole, kes on vaimulikult kasvanud kõikides katsumustes ja tunnevad täit vastutust oma Kiriku ja tema tuleviku eest.

Muutkem intensiivsemaks vaimulik elu meie kogudustes, muutkem intensiivsemaks vaimulik elu meie perekondades, muutkem intensiivsemaks vaimulik elu ühiskonnas, tõhustagem tööd noortega, see kõik nõuab suurt julgust, palju tarkust, tehkem seda fanatismita, kuid tõelises ustavuses. Ma ei tunne enam hirmu meie tuleviku pärast, sest näen, et salajas töötab Püha Vaim loovalt teist igaühe sees. Teie ise peate ennast veenma, et saaksite võimelisteks meie usku edasi andma ja muutma seda tugevamaks kogu meie ühiskonnas.

Armsad vennad Kristuses, preestrid ja diakonid!
Väga lugupeetud ja mu südamele kallid saadikud!

Olen veendunud, et olete jõudnud sellisele küpsusastmele, mis lubab teil teha parima meie ikka veel proovilepandud Kiriku heaks ja et tulete kannatlikkuse, mõistmise ja alandlikkusega vastu oma Metropoliidi ootustele, isegi kui ta siin-seal mõnikord lati liiga kõrgele seab. Ma olen selle üle rõõmus, õnnitlen teid selle puhul kogu südamest ja ütlen teile südamepõhjast: suur, tohutu suur tänu!

Minge siis koju süda täis rõõmu ja lootust. Ma õnnistan teid kõiki isalikult Issandas Kristuses meie Päästjas.

Tallinnas, 16. juunil 2005

+ STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit.

Tagasi sisukorda