"Sinu kõne ärgu olgu vale ega tühi, vaid täidetud teoga"
(“Kaheteistkümne apostli õpetus” II, 5)

Jumal
(Religioon) Avastus Ilmutus (Apokalüpsis)
Inimene

* * * * *

Dialektika praktika ja “teooria” vahel kiriklikus teoloogias on igasuguse teadusliku või isegi pastoraalteoloogia lähenemise eeltingimus ning ka väga tähtis hermeneutiline võti. Tegemist on orgaanilise seosega selle vahel, mida üldiselt nimetatakse “praktikaks ja teooriaks” kirikliku teoloogia raames. Siinkohal tuleb täpsustada, et meie asetseme “kiriklikus teoloogias”. Nimelt on selge, et “teooria ja praktika” seos ei ole kiriklikus teoloogias samasugune nagu filosoofias, õigusteaduses või isegi religioonis üldiselt. Vastupidi: mis puudutab nende perspektiive, siis võib öelda, et need kulgevad vastupidises suunas.
Filosoofias ja õigusteaduses nimelt eelneb teooria praktikale. Filosoofia loob inimkontseptsiooni mingist asjast ning püüab seda seejärel omaenese või poliitiliste vahenditega realiseerida ja ellu viia praktikas, igapäevases ja isegi institutsionaalses elus. Sama lugu on ühel või teisel viisil õigusteooriaga, mis kirjutab väga sageli ette õigusloomepraktika. Tegelikult on tegemist kontseptsiooniga, mis vastab kindlasti inimlikele vajadustele, kuid jääb oma nägemuses spekulatiivseks. Nende inimlike vajaduste rahuldamise pärast on sajandite vältel nähtud tekkimas mitmeid filosoofilis-ideoloogilisi ja sotsiaalpoliitilisi teooriaid või seda, mida nimetatakse kosmoteooriateks (nägemused maailmast), mis soovivad, et neid ainsana inimühiskonnas kohaldataks. Näiteks võib tuua 1990. aasta paiku Kesk- ja Ida-Euroopas toimunud viimased sündmused, mis sellest tunnistust annavad. Sotsialismi kui kohaldatava ideoloogilise ja sotsiaalpoliitilise süsteemi tühistamine eeldab kõigepealt teooria kujundamist eelmiste sajandite jooksul ja seejärel kõiki poliitilis-ideoloogilisi jõupingutusi selle teooria institutsionaalseks kohaldamiseks ühiskonnas või täpsemalt riigis. Seepärast ongi praktika vahend viia teooria ja abstraktne ideaal ellu praktikas.
Olles aga täpsustanud viisi, kuidas kohaldatakse filosoofilist, õigus-, poliitilist või mõnda muud teooriat, tuleb tuua ära “teooriat” iseloomustavad tunnused kiriklikus teoloogias. Kõigepealt on vaja märkida, et kirikus ei ole sellist teooriat, mida me just kirjeldasime, sest kirik jääb “elukeskseks”, praktikakeskseks, see tähendab praktikale keskendatuks. Meenutame kirikuisade ütlust: “πράξις θεωρίας έπίβασις [praxis théorias épibasis]”: praktika moodustab teooria aluse (Gregorius Uus Teoloog “Discours IV, contre l’empereur Julien” (pt 113) P. G.-s, t. 35, col. 649-652). Kirik hoiab alles ilmutuse sündmuse ja jumaliku säästlikkuse perspektiivi. Kuid elu kirikus iseloomustab otseselt läbielatu, kiriklik kogemus, mis kuulub praktikas ilmnevasse iseenesesse ning väljendub seejärel “teoorias”. Järelikult on usk nähtus enne seda, kui saab õpetuseks, isegi enne seda, kui sünnitab mõiste. See on üritus ja kohtumine. Usu väljendid (näiteks “tunnipalved”) on lühikesed maksiimid ning teoloogilistel süsteemidel ei õnnestu tegelikult nende sisu väljendada. Usk sisaldab vestlust, ümberpööramist ning erineb selle poolest täielikult igasugusest ratsionaalsest normeerimisest.
Kuidas on siis lugu kirikutekstidega? Kõik piibli-, kirikuisade või kanoonilised tekstid esitavad tõesti tekstidena teatud teoreetilise definitsiooni, kuid ausalt öeldes kirjeldavad ilmutatud Tõde, läbielatud kogemust. (Kirikut võib oma jumalik-inimliku laadi tõttu kirjeldada, kuid seda ei saa ammendavalt defineerida.) Mõned kirikuisad (Püha Johannes Kuldsuu “Commentaire à l’Evangile de Matthieu”, P.G.-s, t. 57, col. 13-14 D.) ütlevad, et paljud kirikuisade – või isegi piibli – tekstid sündisid tänu probleemidele, mis kerkisid kogu kirikuelus, või väga sageli selleks, et reageerida ilmutatud Tõe eksliku kogemuse tagajärgedele (näiteks ketserid läbi aegade). Kirik oli siis sunnitud apostlite või kirikuisade või isegi oikumeeniliste või kohalike kogude abil kirjeldama või väljendama (näiteks kirikukogude definitsioonid [usk] ja kaanonid [kanoonilised seadused]) ilmutatud Tõde, mida ta läbi elas ja elab. Kirikutekstid ei ole aga filosoofilis-teoloogiliste teooriate kirjapanek või nende kogum, vaid katse esitada seda, mida ta läbi elab, kui ta pidas vajalikuks seda teha või kui teda sundisid selleks erinevad vajadused. Kirikutekste tuleb seega vaadelda kui selle ontoloogilise kogemuse väljendust, mis aitab meil orienteeruda ja näitab teed lõppeesmärkide poole, ning mitte kui võimalust tegelda abstraktselt filosoofiaga. Kui väljenduda arhimandriit Sophroniuse sõnadega, siis “ei ole kristlus filosoofia, “õpetus”, vaid elu. Vaatlemine on mitte sõnastuse, vaid läbielatud kogemuse küsimus”. Apostel Paulus esitab juba selle läbielatud kogemuse stigma: “Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu” (Ga 1, 11-12). Ka on ajalugu kirikut nimetanud ortodoksiaks, mis etümoloogiliselt tähendab õiget doxa’t. Ortodokssus ei ole aga tegelikult muud kui ortopraktika, praktika, mis peegeldab õigesti seda, mida kirik läbi elab. Teiste sõnadega: ortodoksia eeldab ortopraktikat..

*****

Ka siin tuleb meil teha kõrvalepõige tunnipalvete ja kaanonite kiriklik-eksistentsiaalsele tähendusele. Kui kiriklik osaduskogemus hakkas taanduma, lahknema või moonduma, siis nagu teame, oli kirikukoguna kokku tulnud kirik see, kes tõmbas ilmselgelt “piirid” ilmutatud Tõe, mida tema Püha Vaimu pideva abiga läbi elas (vt “Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks” Ap 15, 28), ning “uue elemendi”, uuenduse vahele, kui viimane tahtis seda asendada kui nähtus, mida laialdaselt kehastas teatud osa kirikurahvast, või kui viimane püüdis temaga üheaegselt eksisteerida. Kirikukogu näitas siis ja kirjutas tunnipalvete (distsipliin - usk) ja kaanonitega (praktiline elu – kanoonilised seadused) “teoreetilisel” viisil ette läbielatud kogemuse, mis oli tuntud nii kirikutraditsiooni kui ka selle liikmete isikliku või kogukondliku (1Jh 1, 1-5, vt allpool ) osaluse läbi pääsemise nähtuses.

Teiste sõnadega oli praktika – nagu kogemus ja läbielatu – kirikukogu usu “spekulatiivse” väljenduse, “teooria” (άυαγωγή), nägemuse (θεώρησις) määrav kriteerium. Kirikukogud kirjutasid tunnipalve ja kaanoni alati ette samaaegselt: distsipliin määrati kindlaks läbielatud kogemuse järgi ja näidati ära ühtlane ja sellel kogemusel põhineva distsipliiniga tugevalt seotud praktiline tee (kaanonid), mis viis (“[…] τούτο ποίει καί ζήση” (Vt Lk 10, 28) [“tee nii, ja sa elad”]) kindlasti isikliku osaduseni ilmutatud Tõega soterioloogilises perspektiivis (salus animarum). Sel põhjusel ei eristugi dogma ja eetos teineteisest ega vastandu teineteisele (Vt Basilius Suur, Cesarea peapiiskop “Sur le Saint Esprit”. “A Amphiloque, évêque, sur les saint d’Iconium”. XXVII peatüki lõiku dogmast ja eetosest peeti Basilius Suure kaanoniteks 91 ja 92 (vt P.-P. JOANNOU “Discipline générale antique (IVe-IXe siècles). Les canons des Pères Grecs (Lettres canoniques), kreeka teksti kriitiline väljaanne, ladinakeelne versioon ja tõlge prantsuse keelde [Pontificia Commissione per la Redazione del Codice di Diritto Canonico Orientale], Fonti fascicolo IX, t. II, Grottaferrata (Rooma), Tipografia Italo-Orientale “S. Nilo” 1963, lk 179-180), mis omandasid Trullanumi oikumeenilise kogu (691) 2. kaanoniga kiriku universaalse (catholikos) laadi). Riigi seadustes seevastu tulenesid need küll tavaliselt tavast, kuid seadusandja loob väga täpse ja hästi määratletud teoreetilise mudeli, et inimesed kohaldaksid seda seejärel, saavutamaks õigusühiskonda või -riiki. Seadused käsitlevad niisiis inimese nii-öelda välist käitumist suhetes teiste sünantroopidega [ligimestega] mudeli järgi, mille on kindlaks määranud seadusandja, lähtudes talle omastest a priori’dest. See ei ole kindlasti samamoodi kirikukaanonitega, millel on – lubatagu mul lihtsustada – kolmemõõtmeline (Jumal, ligimene [sünantroop], inimene ise) osaduseperspektiiv (Vt “Kolme apostli õpetus” I, 2), kuigi need avaldavad ka samasugust või paralleelset mõju inimese välisele käitumisele suhetes.

Kuid kirik ei leiuta institutsionaalse kavatsusega inimliku teooriakontseptsiooni retsepte – või moraalireegleid kui niisuguseid –, et kutsuda ustavaid neid kohaldama. Tema “ruumis ja ajas” läbielatud ja põlises kirikutraditsioonis avalduva kogemuse võrgu kaudu aga muudab ta pühade kaanonite abil konkreetseks tee, mis ühendab isiku, iga isiku Püha Vaimu osaduses teistega ühisesse kehasse, ilmutatud Tõesse, ülestõusnud Kristusesse – ja kõik koos saavad tema kehaks – ning tema kaudu Jumal-Isaks. Kirikukaanonite nagu muide ka ettenähtud tunnipalvete ontoloogiline sisu on silmnähtavalt vaieldamatu. Lisaks peegeldavad need kiriku kanoonilised tekstid oma ühtsuses (consensus canonum) eriti selle eskatoloogilist ja mitte eonistilist ( Sõnast “eon” (αίών) – “ajastu, sajand, aeg”: “sekularism” (sõnast “sæculum”). See termin tähistab inimeste vaimsust (αίωνισμός), kes kindlasti usuvad Jumalasse, kuid ei saa siiski (Ef 2, 2) teha sellest Jumalast [“pantocrator” (Credo)] “oma elu keset” (abba Doroteus), asjaolu (Mt 13, 22; Mk 4, 19), mille reaalne tagajärg on “heterokeskne perspektiiv”, mis kaugendab (2Ko 4, 4) sellest Jumalast “praegust ajastust armastama hakates” (2Tm 4, 10) ja paigutab inimese (Lk 20, 34) “selle maailma” mõõtmesse (Jh 18, 36-37) [civitas terrena]. Tegemist on loomisvahelise kategooriaga, see tähendab sellisega, mis on loodud – unustades samal ajal oma eshatoloogilise perspektiivi (Ef 1, 21; Hb 6, 5; Tt 2, 12) – “praeguse aja” mudeli järgi (Rm 12, 2) (έγκόσμια έσχατολογία – kosmiline eshatoloogia) või ka annab rütmi αίών ούτος’le (sellele sajandile) αίών ό μέλλων (tulevase sajandi) eeskujul. Lõpuks ei jäta vaimulik eonism ruumi eshatoloogilisele vältimatusele. Esimene soovib, et seda põhjendataks ainult praeguse ajaga.
teadvust ja suunda nagu seadused ikka.

Selles vaimus laenatigi niisiis näiteks kaks mõistet, mida me käsitlesime ja käsitleme hiljem, Halkedoni 4. oikumeeniliselt kirikukogult (451) esiteks άσυγχύτως (segunemata) ja teiseks άδιαιρέτως (jagunematult) Kristuse “isikliku” “eksisteerimisviisi” kohta selle kogu järgi ning seda mitte selleks, et leiutada uus teooria, vaid et näha või pigem meenutada, kuidas meie “Jumalast inspireeritud isade” läbielatud kirikliku lähenemise abil võib joonistada tee ka meie põlvkonnale ja ajale.

*****

Kõik see tähendab, et kiriklikus teoloogias eelneb praktika “teooriale”. Kiriklikule kogemusele järgneb alati nii-öelda teoreetiline kirjeldus või sõnaline väljend. Isad elavad (elasid) kõigepealt usus, siis mõtlevad (mõtlesid) teoloogiale, et suuta seda väljendada ja muuta see teadmiseks (gnoosis). Järelikult põhineb teoloogiline tarkus praktikal ja pühaduse kogemusel. Laiemalt öeldes ei saa meie praktika – eriti kiriklik – olla praktikas teoloogilise ideoloogia – või isegi kiriklikuks nimetatud teoloogia – teoreetiliste põhimõtete kohaldamine, vaid see on usu elav kogemus ja meie lõppeesmärke kandvas kiriklikus sündmuses osalemise (μέθεξις [methexis]) vili või avaldus. Siinkohal tuleb meenutada ka Kristuse sõna tähendust: “Kes aga selle [käskude] järgi teeb ja õpetab” (Mt 5, 19): kõigepealt teha ja siis õpetada. Ka “Kaheteistkümne apostli õpetuses” on öeldud: "Sinu kõne ärgu olgu vale ega tühi, vaid täidetud teoga" (Vt II pt, 5). Ka apostel Jaakobuse manitsuses on sama mõte: “Aga olge sõna tegijad (πоιηταί) ja mitte üksnes kuuljad (άκροαταί), pettes iseendid. Sest kui keegi sõna kuuleb (άκροατής), aga selle järgi ei tee (ποιητής), siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli. Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja (άκροατής έπιλησμονής), vaid tegude tegija (ποιητής έργου) - see on õnnis oma tegemises” (Jk 1, 22-25, mida me rõhutame).

Ehk nagu ütles Gregorius Uus Teoloog, tuleb “saada targaks, siis edastada oma tarkus, saada valguseks, et valgustada, läheneda jumalale, et juhtida teised tema juurde” (Vt tema “Discours II” P.G.-s, t. 35, col. 480). Muidu jäädakse pimedaks. Ja “kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku” (Mt 15, 14; vt Lk 6, 39). See puudutab ka kiriklikku diakooniat kõikidel tasanditel. Kui tänapäeval tundub kiriklik teoloogia teooriana, siis vist meetodivea, isegi puuduliku või võib-olla olematu kogemuse tõttu… Ustavad on omavahel osaduses, kui saavad osa elava Kristuse kehast; kui nad ei ole omavahel osaduses, siis mõistagi just seepärast, et nad ei saa osa sellest kehast… Läbielatud kogemuse puudumine surub alati peale tõlgendamise ja erinevate lähenemiste küsimuse või üldisemalt “seisukoha” lähenemise… Seega on oluline seada meie uurimuse/teoloogilise lähenemise eeltingimuseks praktika ja teooria suhe kiriku teoloogias ning vaadelda seda suhet kui metodoloogilist eeldust ja hermeneutilist võtit, sest meie teoloogilistes uurimustes me uurime ja süvendame seda, mida me läbi elame, ja seda, mida läbi elasime liturgias, teenistustel, palvete ajal, kirikupraktikas ja mitte vastupidi. “Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile” (1Jh 1, 3), olles kõigepealt “need, kes ise algusest peale on seda oma silmaga näinud ja on saanud [seejärel] sõna sulasteks” (Lk 1, 2). Igal pühapäeval ülestõusmise kuulutamine “me nägime tõelist valgust…” jumaliku liturgia lõpul – sellel on laiem tähendus, kui pealtnäha paistab.

Kui öelda seda ka Johannese Jumalasõna Õpetaja sõnadega, siis “See, mis oli algusest peale, mida me olema kuulnud, näinud oma silmaga, mida oleme vaadelnud ja mida meie käed on elu Sõnast puudutanud –, sest elu avaldus ja meie nägime seda ja me anname tunnistust igavesest elust ja kuulutame teile igavest elu, mis oli pööratud Isa poole ja ilmutas end meile –, mida me oleme näinud ja kuulnud, seda kuulutame teile, ka teile, et ka teie oleksite meiega osaduses. Ja meie osadus on osadus Isaga ja tema poja Jeesus Kristusega. Ja me kirjutame seda teile, et meie rõõm oleks täielik. Ja siin ongi sõnum, mida Temalt kuulsime ja mille teile avaldame: Jumal on valgus […]” (1Jh 1, 1-5, mida me rõhutame). See on sündmus, tõdemus, ilmutus, läbielatud kogemus ja mitte abstraktne teooria või spekulatiivne tunnetus, mis üldiselt iseloomustab religioone, müstitsismi või peaaegu kõiki vanu ja uusi filosoofilisi doktriine.

See võiks niisiis võib-olla selgitada, miks meie suured teoloogilised jõupingutused viivad järeldusteni, mis ei lange mitte alati kokku kirikuisade omadega. Veelgi enam: kirik, selle suured kaanonid, selle ülesehitus pakuvad seda, mis võiks märkida meie praktikat. Kui jätta see a priori hooletusse, jääb kirik ilma oma elu ontogoloogilistest parameetritest, kuid eriti meie kerügma muutub “kõlisevaks kuljuseks” (Kr 13, 1).

Tagasi sisukorda