Meie ilmalikus ühiskonnas, kus igaüks kaldub elama teistest eraldatult ilmselt ajendatuna soovist kaitsta ennast kõikvõimaliku ringiliikuva ebakindluse eest, saab võõras olla ainult erilise umbusu objektiks. Ja isegi kui teda vaenulikkusega eemale ei tõugata, põrkub ta vastu külma ükskõiksust ja tal on oht marginaliseeruda ühiskonna suhtes, mis jääb talle suletuks.

Ometi on võõras, sisserändaja piibelliku inimese, iisraeli lapse ülim kujutis aga ka, kuigi me sageli selle pigem unustaksime, Jumalariigi poole teel oleva kristlase kujutis. Just seda ütleb meile apostel Peetrus, kui ta kirjutab: Armsad, ma manitsen teid kui "võõraid ja majalisi" hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu (1.Pt.2,11) Jah, me kõik oleme võõrad selles maailmas. Me kõik oleme nagu Aabraham, kes lahkus oma kodumaalt õieti teadmata, kuhu ta läheb. Kas pole siis tõsi, et just selles seisneb kõige põhilisem usu tegu: rebida end lahti oma perekonnast, isamaast, et asuda teele Jumalariigi poole.

Me kõik teame lugu Mambre tammikust ja esiisa Aabrahami kuulsast külalislahkusest, mis räägib sellest, kuidas ta võttis vastu kolm inglit, kelle Jumal oli saatnud kuulutama talle tema poja Iisaki sündimist (1Mo 18,1-8). Aga kas mäletame ka seda, kuidas sama lugu edasi läks – et kaks neist inglitest läksid edasi Lotti juurde, kus nad oleks sodomiitide poolt peaaegu ära lintshitud. Asi läks nii kaugele, et seesama Lott oli valmis külaliste päästmiseks lubama meestele oma lihaseid tütreid (1Mo 19,9), mis andis Paulusele ettekäände kirjutada oma kirjas heebrealastele: Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõningad ilma teadmata külalisteks vastu võtnud ingleid. (He 13,2).

Lugupidamine, austus võõra ja väljarändaja suhtes tuleb veelgi paremini esile Uues Testamendis. Kristus ise väljendab oma poolehoidu võõramaalaste suhtes. Kas mäletate lugu kümne pidalitõbise tervenemisest, kellede hulka kuulus ka üks samaarialane. “Kas muid ei ole leitud, küsis Kristus, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui aga see muulane?" (LK. 17,18) nagu ka Jeesuse kuulsad sõnad: ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu (Mt 25,35-45) tähendamissõnas viimsest kohtupäevast. Siin saab selleks kriteeriumiks, mille järgi meie üle kohut mõistetakse ja mis määrab selle, kas pääseme Jumalariiki või mitte, meie käitumine puuduses olijate, eriti võõraste suhtes.

Meie igavikuline saatus sõltub seega meie käitumisest võõra suhtes, kes on midagi muud kui lihtsalt üks pagulane, sest igas võõras peidab ennast Kristus. Kui võtad võõra vastu oma lauda, võtad vastu Kristuse; võõrast ära tõugates tõukad ära Kristuse, sest sinu igavikuline saatus sõltub sinu külalislahkusest või sinu ksenofoobiast.

Meie pühendumine ei saaks põhineda ainult moraalil, humanistlikul maailmavaatel või koguni poliitilisel ideoloogial – ükskõik kui lugupidamistväärivad need ka poleks -, sest see asub hoopis teisel tasandil – usu tasandil – mis annab mõtte meie tegevusele. Juba mainitud tähendamissõnas viimsest kohtupäevast, ei esita Kristus, kui Ta ütleb, et kõik, mida me teeme oma ligimesele, seda oleme teinud Talle enesele, meile kategoorilist nõudmist, vaid samastab Iseennast vaeste, vähimatega oma vendadest. Neid teenides teenime me Jumalat.

Kahtlemata on sellel omad piirid sellel külaliste hulgal, keda saame oma lauda vastu võtta, pagulaste arvul, mida üks riik saab vastu võtta ja integreerida. Ei tule kõne allagi nõuda võimatut, isegi kui ajalugu õpetab meile, et paljudel juhtudel on olnud teguriks, mis teeb ühest riigist selle, kes ta on, just tema külalislahkuse tase ja austus inimeste erinevuste suhtes. Kui apostel Paulus ütleb oma kirjas galaatlastele (3,28), et ei ole enam juute ega kreeklasi, mehi ega naisi, tahab ta öelda, et juut, kreeklane, mees ja naine jäävad selleks, kes nad on ega asu enam ei mingis ühtesulandumise ega üksteise üle valitsemise seisundis. Kõik on kutsutud elama täielikus võrdsuses. Ma tuletaksin siinkohal meelde neid 12 soovitust, mille pakkusid välja kõigi Euroopa kirikute esindajad (anglikaanid, õigeusklikud, protestandid ja katoliiklased) 8 oktoobril 2004 Brüsselis pealkirja all «tasakaalustatud lähenemise suunas Euroopa migratsiooni- ja pagulaspoliitikas». Tegemist on väga hea dokumendiga, mis eeldatavasti arendab positiivselt edasi evangeelset ja teoloogilist lähenemist antud teemavaldkonnas.

Samas aga saab ja igal juhul peab muutuma mõtteviis, suhtumine pagulasse. Ja vastupidi: ka pagulane peab mõistma, et temalgi pole ainult õigused, vaid ka kohustused ja vajadus on tegevusest aru anda seal, kus teda vastu võeti.

See on nii, sest iga olend on loodud Jumala näo järgi ehk teisisõnu Kolmainu näo järgi ja et inimene on loodud Jumala näo järgi, ei saa ta saavutada täiuslikkust teistest sõltumatult, vaid suhtes teiste inimestega. «Me oleme kutsutud,» kirjutab piiskop Kallistos Ware: «maapeal uuesti teoks tegema püüdlust armastuse jagamise, iseenese vastastikuse andmise, ühtekuuluvuse, dialoogi ja osaduse poole, sellisena nagu see on igavesti olemas Pühas Kolmainsuses». Mu ligimene on seega mu vend; see, keda ma igal sammul kohtan; keda üritan vältida, aga kes ei lase sellel juhtuda. Kui kaugele ma ka ei prooviks põgeneda, saab ta mu alati kätte, ta on kohal, ta vaatab, pärib, palub, anub ja enamasti teeb seda ilma sõnadeta.

Mu ligimene on samuti see, kelle kisendava viletsuse tõttu tunnen end ebamugavalt. «Ma olin võõras ja sa võtsid mu vastu», «Issand kaitseb võõraid»…

Võõra teema, olgu veelkord öeldud, esineb pidevalt nii piiblis, psalmides kui evangeeliumides. Kui palju kordi leiame me piiblist - «ja sa hakkad armastama võõrast»? Kolmkümmend kuus ja võibolla nelikümmend kuus või isegi viiskümmend kuus korda? Ning sel polegi lõppkokkuvõttes tähtsust, sest kõige olulisem on see, et üritaksime igal hetkel luua uue, elava suhte oma ligimesega, et ta ei oleks meie jaoks see, «kes tahab meid petta, meie arvel kasu lõigata» vaid inimene, keda armastab Jumal, kes on rikas oma ajaloo, kultuuri, teadvuse, usu poolest, keda me tahame kohata, tundma õppida, teenida.

See kõik viib meid lõpuks ilmtingimata igati päevakajalise küsimuseni: kuidas siis võõrast vastu võtta?

Temas tuleb näha kedagi, kes on puuduses, kes vajab abi, kes on haavatav. Kedagi, kellele otsus lahkuda oma kodumaalt, oma perekonnast pole olnud kerge. Kedagi, kellel on meile kaks sõnumit.

Esimene sõnum ütleb meile, et paguluses võõras on materiaalses vaesuses ja meie kutsumus on tõsiselt võtta seda üleskutset, mille Kristus meile evangeeliumis väga selgelt esitab: «see, mida olete teinud kõige vaesemale, seda olete teinud minule». Teises sõnumis kutsub see võõras meid ennast rikastama. Saama rikkamaks tema kohaloleku ja tema eripärade läbi. Kristlus on suhete religioon: suhted Jumalaga ja suhted oma vennaga. Teine inimene on alati erinev. Mõnikord see erinevus häirib, on talumatu, kuid samal ajal see rikastab. Saint-Exupery ütleb oma raamatus «Väike prints»: «Sinu erinevused rikastavad mind». Meie maale saabunud pagulase eripära võib meid rikastada kultuurilise mitmekesisuse kaudu, mille ta meile kaasa toob. Seega on oluline mitte lasta sellel võimalusel mööda minna.

Tänapäeval võimaldab globaliseerumine mitte üksnes kapitali, vaid ka inimeste liikumist ühest paigast teise. Oleks äärmiselt ebaõiglane aktsepteerida kapitali liikumist keelates samas vaba liikumist inimestele, kes oma erinev-olemise kaudu meid reageerima sundides võivad aidata läänemaailmal leida õigeid vastuseid neile kõige põhilisematele küsimustele, mida ta endale esitab. Jacques Delors ütles, et Eupoopa vajab hinge ja Euroopat ei saa rajada üksnes majanduslikele ja juriidilistele seadustele ja ettekirjutustele. Tõepoolest - Eupoopa vajab hinge. Sellest on tal kõige enam puudu ja selle leidmisele peame meiegi keskenduma.

Laskem siis rääkida oma südamel, oma südametunnistusel nagu teeb hea samaarialane evangeeliumis. Ärgem eraldagem ennast nendest oma vendadest, kes on kõige vaesemad, sest me ei tea, millistele õigluse, tõe, rõõmu ja armastuse teedele nad võivad meid juhatada.

Rahu, õiglus, armastuse jagamine : kõike seda kohtame me katsumustes, mis meile osaks saavad ; kohtame kui selle ennast ikka enam ja enam inimlikustada püüdva inimkonna kõige konstruktiivsemad väärtusi. Kahtlemata on inimese sisemises elus mitmeid teisi väärtusi. Aga inimene on põhiosas osadus nagu Jumal on osadus. Selles osaduses teostab inimene end kui Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodu, ehk teisiti – kui jumalakujutis. Ja läbi selle Jumala näo järgi Tema sarnaseks loodud olemise on inimene jumalik ja on seda veelgi enam siis, kui tunnistab endale, et on keegi, kes armastab ja kes on armastatud.

Tallinnas,
16 aprillil 2004

( * ) Oluline märkus: Antud ettekanne ei sisalda autori originaalloomingut, vaid on põhiosas koostatud kaasaegsete prantsuse keeles ilmunud õigeusuväljaannete põhjal eesmärgiga näidata, et antud valdkonnas valitseb erinevat päritolu õigeusklike seas tõeline üksmeel. Kasutatud tekstid pärinevad väljaannetest :

1. Cyrille Argenti: «N’aie pas peur» . Ed. Cerf / Le sel de la terre , Paris-Pully 2002, lk.288-296 .
2. Revue SOP – Paris:
a) Nr. 249 / juuni 2000: Mihhail Jevdokimov: «La Trinité, force vivifiante au cœur de notre foi», lk.. 18-21 .
b) Nr. 256 / märts 2001:Thierry Verhelst: «Le sacrement du frère», lk.33-36 .
c) Nr.265 / veebruar 2002: Mihhail Jevdokimov: «Essayons de reconnaître le Christ en tous ceux qui viennent vers nous», lk.30-32 .
d) Nr.274/ jaanuar 2003: Georges Khodr: «Le dialogue suppose une osmose créatrice à l’intérieur des sociétés plurielles» , lk.20-22.

Tagasi sisukorda