Meie kõik, armsad vennad ja õed, teame, et suure paastu aeg, mis meie Päästja mälestuseks on seatud, peab meile tugeva palve, kasinuse ja meeleparanduse ajaks olema. Kiriku palved ja laulud selle paastu ajal äratavad meid patuseid patuunest üles ning manitsevad meid, et me oma patte kahetseksime ja nad maha jätaksime "Mu hing, mu hing, miks magad sa ? Ots jõuab ligi, ja sa saad värisema. Ärka siis üles, et Kristus Jumal sinule halastaks!" Nõnda kutsub meid püha Kogudus paastu ajal meeleparandamisele. Ta tuletab meile meelde mitmesuguseid patuseid, kes oma meelt parandasid ja pääsesid, nii kui tolliametnikku Sakkeust, kadunud poega, eksinud naist ja teisi. Viiendal paastu nädalal paneb ta meie silme ette eeskujuks ühe väga sügavale pattu langenud tütarlapse Egiptusemaalt, kes viimaks patu sügavusest üles tõusis ja pühaks sai.
Selle eksinud tütarlapse elulugu on nõnda imelik ja manitsev, et igaüks, kes seda kuuleb ja kelle süda ei ole veel kivikülmaks läinud, ei saa seda ilma silmaveeta kuulda. See liigutab ka nende südant, kes on ennast koguni porduelusse ära andnud ja ei mõtlegi enam selle peale, et ka nemad võivad veel oma meelt parandada ning uut elu Jeesuse Kristuse sees elama hakata. Sellele, kes ei looda enam Jumala armu peale ja mõtleb, et ta on igavesti hukka mõistetud, näitab vaga Maria elu, et ei ole seda pattu, mida Jumala arm andeks ei anna, kui aga inimene seda kahetseb ja meelt parandada püüab.
Et me kõik Jumala ees suured patused oleme, siis võtkem kuulda, kuidas eksinud Maria oma meelt parandas, ning tehkem niisamuti, nagu tema.

Kreeka keisri Justinianuse valitsemise ajal elas Palestiinas ühes kloostris Sosimase nimeline munk, kes oli noorest põlvest saadik vaga ja täitis hoolega kõik kloostri seadused. Viiskümmend kolm aastat elas ta seal kloostris paastumises, palves ja Pühakirja lugemises. Aga vaata, ükskord tuli tema pähe ka kiusaja kõrkusemõte. Ta mõtles iseeneses: "Ma olen küll palve ja paastumise vaevas täiuslikuks saanud. Kas saab maailmas veel teist suuremat munka leida, kes mulle kõrgema vaimuliku elu eeskuju võiks näidata? Kas on ka kõrbes niisugune inimene, kes oma kasina elu poolest minust üle käiks ?".
Kui Sosimas nõnda mõtles, ilmus temale üks ingel ja ütles: "Sosimas! Oma inimliku jõu järgi oled sa kaunis head munga elu elanud; aga tea sa seda, et inimeste seas ei ole üht ainustki, keda täiuslikuks võib nimetada. Et sa teada saaksid, kui palju on veel teisi pääsemise teid, siis mine siit sinna kloostrisse, mis Jordani kaldal seisab..."
Ingli sõna järgi jättis vanake oma kloostri maha ja läks Jordani jõe kloostrisse. See klooster oli tühjas kõrbes. Ükski ilmalik inimene ei läinud sinna kloostrisse. Kloostri väravad olid alati kinni. Kui Sosimas kloostri värava juurde jõudis ja koputas, tegi üks munk temale lahti ja küsis, kes ta on. Munk andis kloostri ülemale teada, et üks võõras on tulnud. Kui kloostriülem Sosimase enese ette kutsus, kummardas Sosimas tema ees munkade kombe kohaselt maani.
Kloostriülem küsis võõra käest: "Kust sa oled ja mispärast sa meie juurde oled tulnud?" Sosimas vastas: "Seda pole tarvis seletada, kust ma olen tulnud; ma olen teie juurde sellepärast tulnud, et oma hingele kasu saada. Ma olen teist palju head kuulnud ja seda, et teie juures võib teada saada, kuidas inimene saab ennast Jumalaga ühendada." -"Jumal ainus on hinge nõtruse parandaja," vastas kloostriülem; "Tema ainus võib meid õpetada, kuidas saame meie oma tahtmise Tema tahtmisega ühendada. Inimene ei saa mingit hinge kasu teise inimese käest saada, kui ta ise enese eest hoolt ei kanna ja Jumalalt abi ei palu. Aga et armastus Kristuse vastu on sind meie vaesesse kloostrisse toonud, siis võid sa siia jääda, kui see sinu meelepärast on. Hea Karjane, kes meie pärast oma elu on ära andnud, toidab meid kõiki oma Püha Vaimu armuga."
Sosimas kummardas jälle kloostriülema ette, palus enese eest palvet teha ja teda õnnistada Palve ja õnnistamise peale ütles ta: aamen! ja jäi kloostrisse elama.
Siin sai Sosimas näha, et selle kloostri mungad on oma elu poolest palju kõrgemad kui tema. Kogu öö pidasid nad palvet ja laulsid kirikus; päeva ajal nende käed tegid tööd, aga nende suud lugesid psalme; tühja sõna ei olnud seal ilmaski kuulda; ilmaliku kasu pihidmisest ei mõelnud keegi. Kõik püüdsid
üksnes lihahimudest lahti saada. Nende päris toit oli Jumala sõna, oma ihu toitsid nad üksnes leiva ja veega.
Viimaks tuli suure paastu aeg kätte. Esimesel paastu pühapäeval võitsid kõik mungad liturgia ajal pühast õhtusöömaajast osa. Pärast seda pruukisid nad pisut leiba, läksid jälle kirikusse ja palusid põlvili Jumalat. Pärast palvet andsid nad üksteisele suud, kummardasid kloostriülema ees maani ja palusid, et ta neid õnnistaks ja nende eest palvet teeks. Nüüd tehti kloostri väravad lahti ja kõik mungad läksid kirikust ja kloostrist välja, lauldes: "Issand on mu valgus ja mu pääste, keda peaksin ma kartma?..." Nad läksid kogu paastu ajaks kõrbesse. Kloostrisse jäid vaid kaks munka, et kirik ilma Jumalateenistuseta ei jääks. Igaüks võttis pisut toitu ligi: mõni võttis pisut leiba, mõni viigimarju, mõni keedetud tangu, aga mõned ei võtnud midagi muud kui üksnes riidehilbukesed ihu katteks: nende toiduks olid kõrbe taimekesed. Nad läksid teisele poole Jordanit kõrbesse; igaüks eri kohta ning ükski nendest ei teadnud, kuidas keegi paastus. Kui juhtus, et nad kogemata kõrbes kokku said, siis lahkusid nad viibimata üksteisest ära, et üksnes ainsa Jumala pale ees oma hinge päästmise tööd teha.
Nõnda tegid kloostri vennad iga suure paastu ajal. Palmiokste pühaks tulid nad jälle kloostrisse tagasi, ükski ei küsinud teise käest selle kohta, kuidas tema paastu ajal oli kõrbes elanud; seda teadsid üksnes Jumal ja nende endi südametunnistus.
Kloostri viisi järgi läks ka Sosimas teisele poole Jordanit Araabia kõrbesse. Ta võttis ka pisut toitu ligi ning igapäevased riided, mis tal seljas olid. Ta palus kõrbes alati Jumalat, ning puhkas seal, kus öö kätte tuli. Ta läks ikka kaugemale kõrbesse, sest ta lootis, et leiab seal mõne vaga kõrbemehe, kes temale veel paremat eeskuju võiks anda; iga päev tõusis ta vara hommikul ning reisis ikka edasi, ainult kloostri palvetundide ajal seisatas ta, langes põlvili ja tegi palvet.
Kahekümnendal päeval, kui ta keskpäeva ajal kuuenda (ehk meie kaheteistkümnenda) tunni palvet tegi ja põlvili laulis, nägi ta oma paremal pool otsekui inimese varju. Vanake arvas selle vaimu olevat, kartus tuli tema peale ja ta tegi enese ette ristitähe; aga pärast palvet kadus kartus ära, ja lõuna poole vaadates nägi ta alasti inimest, kelle nahk päikese põletamisest oli koguni mustaks läinud ja kelle juuksed olid valged kui lumi. Sosimas, kes kogu selle aja polnud kõrbes ühtegi inimest näinud, sai väga rõõmsaks ning läks kärmesti selle inimese poole. Aga see hakkas rutuga eemale minema; vanake jooksis tema järele ning hüüdis silmaveega: "Tõelise Jumala sulane, miks põgened sa minu, patuse vanakese eest ära? Oota mind kõlbmatut ja nõtra! Jää seisma, tee palvet minu eest ning õnnista mind! Ma palun sind Jumala nimel, kes ei jäta neid maha, kes Temalt armu ja abi paluvad!"
Sel ajal jõudsid nad kraavi moodi kohta, kus enne vististi ojake oli olnud, mis nüud oli ära kuivanud. Tundmatu inimene jooksis teisele poole kraavi. Täiesti väsinud Sosimas jäi seisma ning hakkas veel enam võõrast paluma. Siis vastas võõras: "Isa Sosimas! Jumala pärast, anna mulle andeks: mina olen naisterahvas ning koguni alasti, nagu sa ise näed! Tahad sa mind patust oma palve ja õnnistuse osaliseks teha, siis viska mulle oma pealmine kuub, et ma oma paljast ihu võiksin kinni katta ja sinu poole ennast pöörata ja õnnistust vastu võtta."
Kui Sosimas kuulis, et võõras naisterahvas, kes teda kunagi polnud näinud ega temast midagi kuulnud, teab tema nime, siis imestas ta selle file väga ja mõtles: see on väga püha inimene, ta teab salajased asjad ära. Ta, võttis oma pealmise kuuekese seljast ära, viskas selle naisterahvale ning pööras oma silmad temast kõrvale.
Naisterahvas pani endale vanakese kuue selga nlng ütles talle: "Mispärast tahtsid sina, isa Sosimas, mind patust näha saada? Ehk arvasid sa minu suust midagi head kuulda saada?"
Vastuse asemel langes vanake silmili maha ja palus, et ta teda õnnistaks. Naisterahvas heitis ka põlvili ja mõlemad palusid teineteiselt õnnistust.
Viimaks ütles naisterahvas: "Sinu kohus on palvet teha ja mind õnnistada; sest sinule on preesterlik amet antud ja sina oled mitu aastat Kõigekõrgema Jumala altari ees pühasid salasusi talitanud."
Need sõnad panid Sosimase veel enam imestama. Ta hüüdis silmaveega: "Mu vaimulik ema! Sulle on armuand antud salajased asjad ära tunda; sa nimetad nime järgi ja preestriks seda, keda sa ilmaski ei ole näinud; see tunnistab selgesti, et sa oled Jumala ligi saanud ning koguni selle maailma maha jätnud; seepärast pead sina mind õnnistama ning minu eest palvet tegema!"
Lõpuks tegi naisterahvas palvet: "Kiidetud olgu Jumal, kes ei taha patuse surma, vaid tahab, et kõik inimesed pääseksid!" Sosimas ütles: "Aamen!" ja nad mõlemad tõusid püsti.
Kõrbenaine ütles: "Püha Vaim on sind, isa Sosimas, siia saatnud, et mind patust ja alasti naisterahvast näha ja mulle abi anda, mis mulle nii väga tarvis on. Aga esiteks ütle mulle: kuidas nüüd kristlased, kuningad ja püha Kogudus elavad?"
- "Teie - vagale inimeste - palvete ning Jumala armu pärast on nüüd igal pool rahu ja vaikne elu," vastas Sosimas.
- "Igal pool on nüüd rahu," ütles Sosimas, "aga ma palun sind Jumala nimel: palu Jumalat kogu maailma eest, ning palu ka minu eest, et mu teekond siin kõrbes asjatu ei oleks."
- "Ei," vastas kõrbenaine, "sina kui altariteener pead palvet tegema niihästi minu kui kogu maailma eest... Aga et ilmalikud inimesed peavad oma vaimulike karjaste sõna kuulma, siis täidan ka mina sinu nõudmise." Ta pööras oma silmad hommiku poole; tõstis käed taeva poole ja palus tasakesti Jumalat, nõnda et Sosimas ei saanud tema palvesõnu kuulda... Sosimas seisis kartuse ja värisemisega, pea rinnal. Püha naine tegi pika palve. Kui Sosimas oma silmad lõpuks terra poole pööras, siis nägi ta, et paluja jalad ei seisa maa peal, vaid ta seisis tuules. Sosimas heitis värisedes silmili maha ning hüüdis: "Issand, heida armu!" -Talle tuli jälle pähe mõte: see on vist vaim või silmamoondus.
Pärast palvet astus naisterahvas vanakese ligi, tõstis ta maast üles ning ütles: "Sina, isa Sosimas, mõtled kaksipidi? Miks sa mind vaimuks arvad? Ei, püha isa, ära mõtle kaksipidi: mina olen patune, ristitud naisterahvas, aga mitte vaim või tont... Mina olen muld, põrm, tuhk ja liha, kes kaua aega koguni vaimulikkude asjade peale ei mõelnud..." Neid sõnu õeldes tegi ta enese ette ristitähe ja ütles: "Päästku meid Jumal kurjast ja tema kiusamistest, kelle vastu meie ise ei suuda sõdida."
Sosimas langes jälle silmili õiglase ette maha ja palus teda: "Ma palun sind Päästja Kristuse nimel, kelle pärast sa oma ihu nõnda vaevad: ära varja mu eest oma elu, tunnista kõik üles, et Jumala suurus austatud saaks. Ma usun kindlalt, et Jumal ise, kellele sa oled ennast ohverdanud, on mind siia kõrbesse saatnud, et sinu elu lood avalikuks saaksid..."
Pärast seda ütles naisterahvas: "Anna andeks, püha isa! Mul on häbi oma tegudest jutustada... Aga et sa oled mu alasti ihu näinud, siis tahan ma ka oma teod sulle avaldada, et sa näeksid, mis häbi ja põlastuse väärt oli mu endine elu... Kõigepealt pean ma ütlema, et ma esialgu olin kuradi äravalitud riist, ja seepärast kardan ma, et sa, mu jutustuse algust kuuldes, põgened mu juurest ära otsekui maduussi juurest... Siiski tahan ma sulle kõik ära rääkida ja ei varja midagi; aga sina tee minu eest palvet, et viimsel kohtupäeval võiksin ka mina Taevaisa käest armu leida!"
"Mu isa! Ma sündisin Egiptuses ja sain ristitud. Kui ma sain kaheteistkümne aastaaeks, siis jätsin ma salaja oma vanemad maha, ehkki nad mind küll armastasid, ja läksin Aleksandria linna... Seal kaotasin ma oma hinge ja ihu puhtuse, läksin koguni hukka ja uppusin oma täitmatute lihahimude sisse ära... Mul on häbi nüüd kõike seda meelde tuletada, seda enam jutustada... Enam kui seitseteist aastat elasin ma kõige häbematumat hoora, elu. Ma ei ajanud kasu taga; ma tegin pattu sellepärast, et see mu meelest armas oli; kellegi käest ei võtnud ma kingitusi vastu, et nende pärast tuttavad minust ära ei taganeks, kuigi ma küll tihti nälga kannatasin ning pidin ketramisega enesele leivapalakest muretsema. Nõnda sügav oli mu eksitus..."
"Aga selle patu ots jõudis ligi. Ükskord, see oli suvel, lõikuse ajal, ma nägin, et palju inimesi lähevad mere kaldale sadamasse. Ma küsisin ühe noore mehe käest: kuhu need inimesed lähevad? Tema vastas: "Nad lähevad Jeruusalemma, Issanda kalli ja eluandva risti ülendamise pühale." - "Aga kui mina ka nendega lähen," ütlesin mina, "kas, nad võtavad mind ligi?" - " Ükski ei kella sind, ütles ta, kui sul teeraha on." - "Raha mul küll ei ole, aga, ma lähen ühes teistega laevale," ütlesin mina. "Võib-olla mõned noored inimesed maksavad minu eest raha ära ja toidavad mind laevas, ma annan neile raha asemele oma ihu..." Oh Issand! Ma tunnen, et mu sõnad roojastavad seda kõrbe õhku! Miks sundisid sina, püha isa, mind sellest häbist jutustama? Häbi ja hirm ja värin langevad mu hinge peale..."
Sosimas palus teda edasi jutustada, ja tema ütles:
"Esimene noor mees, kellele ma ennast häbematul viisil pakkusin, pani imeks mu häbematuid sõnu, naeratas ja läks ära. Ma viskasin oma voki, mis mul käes oli, maha, ja läksin mere kaldale. Seal nägin ma palju teisi noori mehi, sain varsti nendega tuttavaks ja nemad võtsid mind laevale ja olid väga lahked mu vastu. Laev tõstis peatselt purjed ja me sõitsime merd mööda Palestiina poole. Mis ma laeval tegin, see jäägu rääkimata. Ei tea, kuidas meri mind, teiste eksitajat, kannatas? Kuidas põrgu ei neelanud mind elavalt oma sügavusse? Oh, tõesti imeline ja otsatu on Jumala arm, kes ei taha patuse surma, vaid kannatlikult ootab tema meeleparandamist..."
"Me tulime Jeruusalemma enne püha. Ma ei parandanud ka seal oma elu. Ma otsisin seal uusi tuttavaid ja eksitasin patu sisse palju noori mehi niihästi linnarahva kui ka pühale tulnud rahva seast; oh mis palju hingesid ma püüdsin oma patu võrku! ..."
"Aga vaata, kalli risti ülendamise püha jõudis kätte. Kõik kristlased ruttasid vara hommikust saadik kirikusse. Mina läksin ka. Ma astusin kiriku eeskotta ja tahtsin ühes teistega kirikusse sisse minna, aga nähtamatu jõud ei lasknud mind patust kirikusse ning lükkas tagasi. Hulk rahvast läks ühtepuhku kirikusse; ma püüdsin teist ja kolmandat korda kiriku ukse juurde minna; mu jalg oli mõnikord juba valmis ühes teistega üle kiriku ukse läve astuma, aga näe, mind lükati jälle tagasi. Ma mõtlesin, et ma olen väeti, ja seepärast korjasin kõik oma jõu kokku ning katsusin neljandat korda, et kirikusse saada; aga kõik oli asjata; nähtamatu jõud ei lasknud mind ja mina jaïn üksi kiriku eeskotta."
"Mul oli häbi, sest teised kõik läksid keelamata kirikusse; ma olin täiesti väsinud ja nõrkus kippus peale. Ma ei mäleta, kuidas ma kiriku eeskoja nurka sain lükatud. Seal hakkasin ma jälle märkama. Nüüd hakkasin ma selle peale mõtlema, miks teised keelamata kirikusse läksid, aga mind ei lastud."
"Siis puutus päästev valgus mu südamesse ja kogu mu hinge täitis mõte, et mu patuteod ei lasknud mind Issanda risti ette astuda. Ma nutsin kibedasti, lõin käega vastu rindu ja mõtlesin hirmuga oma paljude kurjade pattude peale. Ma tõstsin oma silmad üles ja nägin seinal enese ees Jumala Ema kuju. Ma vaatasin pikisilmi tema peale ja kibedasti nuttes hüüdsin:
"Oh kõigepüham Jumalasünnitaja! Sina oled puhas Neitsi; ma tunnen, et mina, pattudest roojastatud, ei ole väärt. Sinu püha kuju peale vaatama, ja olen kõige põlastuse väärt. Aga ma olen kuulnud, et Sinu Poeg ja Jumal on sellepärast inimeseks saanud, et patuseid päästa. Aita mind, sest ma olen ilma abita; lase mind pühasse kirikusse ja tee mind kõlblikuks seda kallist risti näha, millele Sinust sündinud Jumal sai poodud ja millel Ta oma püha verd minu pääsemise pärast on valanud. Käsi, oh puhas, mind kiriku uksest sisse lasta ja risti kummardada. Ole oma Poja ja minu Jumala ees käendajaks, et ma enam oma ihu patutegudega ei roojasta; vaid sellest samast minutist saadik, kui ma kallile ristile suud annan, jätan ma selle maailma maha ja lähen sinna, kuhu Sina mind käsid."
"Pärast seda palvet ma tundsin, et Jumala arm mu südamesse puutus; mu endine külm usk sai palavaks ja ma läksin Neitsi Maria abile lootes ühes teistega kiriku ukse poole. Hirm ja värin tulid mu peale, kui ma kiriku ukse. juurde astusin, -kõik mu ihu värises; ma läksin nüüd takistamatult kirikusse siisse, sain kõlblikuks Issanda risti näha, nägin seal imetegusid ja seda, et Jumal võtab armastusega patuseid vastu. Ma heitsin silmili risti ette maha ja andsin temale värisedes suud. Ja siis läksin rutuga välja jälla Jumala Ema kuju ette. Ma langesin põlvili maha ja härdasti nuttes palusin: "Oh kõigepüham Neitsi! Sa näitasid mu vastu imelist armu, Sa võtsid mu kõlbmatut palvet kuuulda ja andsid mulle loa ristipuule suud anda. Kiidetud olgu Jumal, kes Sinu pärast patuste palved kuulda võtab! Aita siis, oh mu Issanda Ema, mu tõotust täita ja juhata mind tõelise meeleparandamise teele!"
"Selle palve ajal kuulsin ma otsekui kaugelt hüüdvat häält: "Kui sa sinnapoole Jordanit lähed, siis leiad sa seal enesele pääsemise."
"Ma uskusin, et see hääl oli minu kohta. Ma tõstsin jälle oma silmad Jumala Ema kuju poole ja hüüdsin nuttes: "Ära jäta mind maha; mu Valitseja Ema!" ja läksin kiriku eeskojast välja. Üks tundmatu inimene andis mulle siin kolm pisikest rahakest; nende eest ostsin ma kolm väikest leiba ja palusin leiva müüjat mulle teed Jordani poole juhatada."
"Ma läksin viivitamatult linnast välja, läksin kogu päeva ja nutsin. Päike hakkas juba looja minema, kui ma püha Johannes Ristija kiriku juurde Jordani jõele jõudsin. Pärast palvet kirikus läksin ma jõele, pesin ennast puhtaks tema püha veega ja läksin jälle kirikusse tagasi, tunnistasin siin kõik oma patud preestri ees üles ja tema andis mulle Jumala armu."
"Pärast Jumala armu sõin ma pool leiba ära, jõin Jordani vett ja magasin selle öö palja maa peal. Teise päeva, hommikul läksin ma jälle Jeruusalemma templisse, kus ma Jumala Ema häält kuulsin, palusin Teda veel mind edaspidi aidata ja kinnitada, ja siis läksin ma sellesse kõrbesse, kus ma tänini elan, võitlen iseenese patuhimude vastu ja Jumala arm hoiab ja kinnitab mind."
"Aga mitu aastat sellest aega on," küsis Sosimas, "kui sa siia kõrbesse tulid?" - "Sellest on nelikümmend seitse aastat, kui ma Jeruusalemmast välja läksin," vastas tema.
"Aga mida sa siin sõid?" küsis Sosimas.
"Esiotsa toitsin ma ennast nende kahe ja ühe poole leivaga, mis ma Jeruusalemmast ligi võtsin; aga nad kuivasid varsti ära ja muutusid kivisarnaseks. Seitseteist aastat toitsin ma ennast kõrbetaimedega. Kui esimesed seitseteist aastat olid mööda läinud, siis algas mulle uus elu, mil mu toiduks sai Jumala sõna."
- "Kas nii` pika aja sees, mingisuguseid kiusatusi sul siin ette ei tulnud?"
- "Sa küsid sellest, mida ma ei saa ilma hirmuta meeldegi tuletada. Ainus mõte, nendest hingetormidest, mis ma siin olen ära kannatanud, võib minu sees endised kannatused äratada ja mu rahu ära rikkuda. Oh, püha isa! Minu seitsmeteistkümne aastased patuhimudega võitlemised olid otsekui hirmus kiskjate metsaliste vastu võitlemine. Kui ma oma vaest toidukest pruukisin, siis tulid mulle meelde endised head ja magusad road ja mu armsad viinad, mida ma enne väga palju pruukisin. Aga siin ei olnud vettki, et kanget janu kustutada, ja ma kannatasin hirmsat kiusatust. Mõnikord tuli mu peale himu liiderlikke laulusid laulda ja mitmed endiste pattude pildid seisid mu silme ees ..., kuri lihahimu ei andnud mulle rahu ei öösel ega päeva ajal. Mitu korda tuli mulle mõte kõrbest ära maailma joosta, siis nutsin ma, lõin ennast vastu rinda, tuletasin meelde need tõotused, mis ma Jumala Ema kuju ees tõotasin, ja silmaveega palusin Teda, et Ta mulle jõudu annaks patuhimude vastu võidelda. Pärast niisugust palvet mu himud jäid ikka vakka. Aga mis pean ma,mu püha isa, nendest hirmsatest tormidest ütlema, mis kiimaluse himud mu sees tõstsid? Kiimaluse tuli põletas mu südant, jooksis minu liikmete sees ja ähvardas kõik mu tõotused tühjaks teha... Ma ei teadnud, mida teha, et sellest kiimaluse tulest lahti saada. Ma heitsin siis silmili maha, ma peksin ja piinasin iseennast. Ma nägin siis oma abi - Jumala Ema, Ta noomis mind armastusega ja seletas, et nead kannatused on minu pattude palk. Mõnikord ei tõusnud ma ööd ja päevad läbi palvelt üles, seni kui Jumala valgus mu pimedat hinge ei valgustanud. Vaata, millist häda pidin ma esimese seitsmeteistkümne aasta sees kannatama. Kui Jumala Ema ei oleks mind aidanud ja kinnitanud, ma oleksin selle raske koorma all vististi maha langenud."
- "Ja ühes kõige sellega, mu ema,"ütles Sosimas" "kannatad sa veel nii suurt puudust!"
"Jah, püha isa, need riided, millega ma kõrbesse tulin, katkesid varsti ära, ja ma pidin suurt külma, vihma, tormi ja päeva palavust kannatama. Tihti juhtus, et ma ihu ja hinge kannatusest väsinud, otsekui surnult maha langesin. Aga Kõigekõrgema vägi ikka kinnitas mind. Jumala kõigevägevam Sõna, kes kõik üleval peab, toidab ja katab mind; ega, Pühas Kirjas asjata ole õeldud: inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis Jumala suust väljub... Neile, kes enese pealt paturiide on ära heitnud, võivad ka kivid ihu katteks olla."
Nendest kõrbenaise sõnadest sai Sosimas näha, et ka Jumala sõna tunneb, ja seepärast küsis ta temalt: "Aga kust sa psalme ja Jumala sõna õppisid?"
Püha naisterahva näol oli otsekui naeratus näha, kui ta seda küsimist kuulis. Siis ütles ta, et pärast seda, kui ta üle Jordani läks, ei ole ta tänini ühtegi inimest ega elajalooma näinud, et ka maailmas ei lugenud ta iial Pühakirja, ja et elav ja tegev Jumala sõna ise õpetab inimest ja valgustab tema mõistust.
Nüüd hüüdis vanake suure imetlusega: "Suur ja imeline on Jumal oma äramõistmatutes tegudes! Suur ja imeline on Tema nende meeleparandamises, kes Tema poole pöörduvad!". Ja ta tahtis püha naise ette põlvili langeda; aga see peatas teda ja ütles: "Kristuse Päästja nimel palun ma sind, püha isa, ära räägi kellelegi, mis sa mina suust oled kuulnud, seni kuni Jumal mind siit maailmast ära kutsub... Tuleval aastal saad sa mind jälle näha. Aga ma palun sind: tuleval aastal ära tule siiapoole Jordanit. Kui sa ka tahaksid, ei saa sul võimalik olema oma kloostri seadust täita..."
Sosimas pani imeks, et taka Jordani kloostri seadust teab, ja ütles: "Kiidetud olgu Jumal omas armus nende vastu, kes Teda armastavad!"
Kõrbenaine rääkis edasi: "Suurel neljapäeval, Issanda õhtusöömaaja tunnil tule Jumala armu pühade andidega Jordani jõele, kohta, mis inimeste elupaikadest kaugel ei ole, ja anna mulle Jumala armu; sest ma olin viimast korda Jumala armul püha Ristija Johannese kirikus, kui kõrbesse tulin."
Pärast seda palus ta Sasimast tema eest palvet teha ja läks ära kõrbesse. Sosimas andis suud sellele kohale, kus püha naise jalad seisid, kiitis Jumalat, kes imeline on pühade sees, ja läks ka oma kloostrisse.
Teisel aastal, kui suur paast tuli, läksid kõik mungad jälle kõrbesse, aga vanake Sosimas jäi haigeks ja ei saanud kõrbesse minna.
Nüüd tuli talle kõrbenaise ettekuulutus meelde, et tema ei sua tuleval paastu ajal sinnapoole Jordanit tulla. Kui teised kloostri vennad kõrbest koju tulid, sai Sosimas terveks ning suurel neljapäeval täitis kõrbenaise palve. Ta pani Jumala armu anded pühasse karikasse, võttis ligi pisut kuivatatud viigimarju ja keedetud tangu ja õhtul hilja läks Jordani kaldale, sinna kohta, kuhu kõrbenaine oli käskinud.
Vanake istus jõe kaldal maha, vaatas üksisilmi kõrbe poole, ja ootas rahutu südamega püha naist. Aeg läks pikale. Rasked mõtted rõhusid Sosimase südant. Ta mõtles: "Võib-olla pole ma oma pattude pärast enam väärt püha naist nägema, või ehk eksis ta ära ja ei leia mind..." Sellest kurvast mõttest tulid talle pisarad silma. Ta õhkas, tõstis oma silmad taevapoole ja palus, et Jumal teda kõlblikuks teeks veel kord püha hinge näha saama. Aga kõrbenaine ei ilmunud. Vanakese südant hakkas uus mure vaevama: jõe kaldal ei olnud kuskil paati näha - kuidas saab püha naine üle Jordani, kui ta tuleb? Vanake hakkas jälle Jumalat paluma. Ja vaata, sealpool Jordanit tuleb kalda poole püha naine. Sosimas tõusis maast üles ja jälle mõtles mures: kuidas ta üle Jordani saab? Aga vaata imet! Kõrbenaine teeb ristitähe Jordani jõe peale, astub vee peale ja läheb üle jõe sinna, kus seisab Sosimas. See imeasi ajas Sosimase peale püha värina. Ta tahtis põlvili langeda, aga kõrbenaine hüüdis vee pealt: "Mida sa tahad teha, Jumala teener! Pea meeles, et sinu käes on Issanda ihu ja veri, "ja kui ta kaldale tuli, palus Sosimase käest õnnistust. Sosimas õnnistas teda pühas kartuses ja ütles: "Mis tõelised ja muutmatud on elava Jumala tõotused! Kui suurelt hiilgab tema pale Tema tõotuse kohaselt nende sees, kes on ennast meeleparandamise läbi pattudest puhtaks pesnud ja puhtuses Tema pühaduse juurde astunud... Oh mu Päästja! Mis vägeva manitsuse oled Sa mulle andnud selles pühaduse eeskujus, mida ma praegu olen näinud ja kellest mina nii kaugel olen, kuigi ma olen püüdnud seda kätte saada!"
Pärast seda luges Sosimas seatud palved ja andis pühale naisele Jumala armu. Pärast Jumala armu vastuvõtmist andis naine suud vanakese õlgadele, tõstis oma silmad ja käed taeva poole ja palus: "Nüüd lase Sina, Issand, oma ümmardajat rahus ära minna oma sõna järele..."
Siis palus ta Sosimast, et ta veel ühe tema palve täidaks, nimelt, et tuleval aastal paastu ajal tuleks jälle kõrbesse sinna kohta, kus nad esimest korda kokku said. Vanake hüüdis: "Oh, kui oleks see võimalik, et ma võiksin sinu jälgede järel käia ja alati sine palet näha!" ja palus, et ta pisut toitu võtaks, mis ta ligi oli võtnud. Püha naine võttis kolm nisutangu tera ja ütles: "Vaimulikule armule, mis hinge puhtuses hoiab, on küllalt ka sellest toidust," - ja palus vanakest Taevaisa paluda, et Ta temale tema patud andeks annaks. Vanake kummardus maani tema jalge ette ja palus, et ta ristikoguduse, keisri ja ka tema eest Jumalat paluks. Püha naine jättis teda Jumalaga ja hakkas minema. Vanake nuttis; aga ei tohtinud paluda, et ta veel viibiks.
Kõrbenaine tegi jälle Jordani peale ristitähe ja läks temast üle niisamuti kui ennegi. Sosimas läks ka püha imetlusega oma kloostrisse. Kui ta juba kloostrisse jõudis, alles siis tuli talle meelde, et ta püha naise nime ei küsinud, aga ta lohutas ennast lootusega, et saab selle tuleval aastal teada.
Kui suure paastu aeg jälle kätte jõudis, ruttas Sosimas kõrbesse. Kui ta sinna kohta jõudis, kus ta esimest korda püha naisega kokku sai, siis palus ta Jumalat, et Ta annaks temale veelkord armu seda lihalikku inglit näha saada, kelle sees Jumala arm nii imeliselt hiilgab. Kui ta selle kraavi juurde tuli, kus ta kõrhenaisele oma kuue andis, siis nägi ta, et püha naine oli hommiku pool kraavi surnult maas.Tema nägu oli hommiku poole pööratud; käed olid rinna peal risti pandud. Vanake langes põlvili püha ihu ette maha ja pesi tema jalgu oma silmaveega. Ta luges ja laulis matmise palved ja laulud. Ta ei teadnud, mida selle ihuga teha. Aga vaata, surnu pea kõrval näeb ta maa peale kirjutatud need sõnad: "Selle koha peal, isa Sosimas, mata maha alandliku Maria ihu, pane muld mulda ja palu Jumalat minu eest; ma surin esimesel aprilli kuu päeval, Kristuse kannatamise ööl, pärast Jumala armu vastuvõtmist."
Sosimas oli niiiid rõõmus, et ta vaga naise nime teada sai. Aga kui ta tema surmast järele mõtlema hakkas, siis pani ta väga imeks seda, et naine pärast Jumala armu vastuvõtmist ühe tunniga Jordani jõelt sinna oli tulnud, kus ta suri, sellal kui Sosimas käis seda teed kakskümmend päeva. Imeasi oli ka see, et sumu juures maa peale kirjutatud oli, sest Maria ise kirjutada ei osanud.
Sosimas seisis kaua surnukeha juures ja ei teadnud, kuidas teda maha matta, sest temal ei olnud mingisugust riista, millega oleks saanud hauda kaevata. Viimaks leidis ta ühe kuivanud puu tüki ja hakkas sellega hauda kaevama. Aga maapind oli nõnda ära kuivanud, et ta puutükiga ei suutnud midagi teha. Kurbusega pööras ta oma silmad surnud keha poole, ja vaata imet! Maria keha juures seisab lõvi ja lakub oma keelega tema jalgu. Vanake esiti ehmus; aga pärast tuletas ta meelde, et Maria iial ei näinud siin metsalisi; ta tegi ristitähe ja võttis julguse südamesse, et küll Maria teda metsalise eest varjab. Lõvi oli vagur; ta astus lahkesti vanakese juurde ja vanake ütles talle: "Püha naine käskis, et ma tema ihu maha mataksin, aga ma olen vana ja väeti ja ei suuda hauda kaevata, ja peale selle ei ole mul mingisugust riista, millega ma saaksin hauda kaevata; klooster on siit väga kaugel; seepärast ma tahan, et sina haua valmis kaevad. "Silmapilk hakkas lõvi oma esimeste jalgadega hauda kaevama. Kui haud valmis sai, mattis Sosimas Maria ihu maha, mille ümber tema vana kuueke oli. Kui haud oli mullaga kinni kaetud, läks lõvi tasakesi kõrbesse. Sosimas palus veel haua peal Jumalat ja läks ka oma kloostrisse tagasi ning jutustas kloostrivendadele kõik, mida ta oli kõrbes näinud ja kuulnud.
Kloostri vennad hakkasid vaga Maria surma mälestust iga aasta 1.aprilli kuu päeval pidama. Sosimas elas üleüldse ligi sada aastat kloostri elus ja suri Jordani kloostris 523. aastal pärast Kristuse sündimist. Tema mälestust peetakse 4.aprillil Vaga Maria elas seitsekümmend kaheksa aastat, nimelt: vanemate majas kaksteist, Aleksandria linnas seitseteist ja kõrbes nelikümmend üheksa aastat.
Vaga Maria eluloo pani kiria vaga Sofronios, Jeruusalemma patriarh, kes seda Sosimase enese suust Jordani kloostris kuulis. Kuues üleüldine ristikoguduse sünod seadis, et vaga Maria mälestust tuleb igal aastal suure paastu viiendal nädalal pidada ja tema elulugu kirikus rahvale ette lugeda.
Oh kui palju on ka meie linnades niisuguseid õnnetuid tütarlapsi, kes küladest oma vanemate juurest on ära läinud linna teenima, siin oma hinge ja ihu puhtuse kaotanud ning patuelu sisse langenud! Teie õnnetud, lugege seda Maria elulugu ja parandage nagu terra oma meelt. Vaadake, millise sügava südamliku meeleparandamisega tõotas eksinud Maria oma tõotuse Jumala Emale! Oh, et ka teie, nüüdsed eksinud tütarlapsed, Issanda risti ees patutunnnistamise ajal tõotaksite, et te ennast edaspidi patuelu läbi ei roojasta. Küll Issand ja Tema puhas Ema aitavad ka teil teie tõotust täita.
Eksinud tütarlapsed, eksinud naised, eksinud poisid ja naisemehed! Jumala arm koputab ka teie hinge ukse taga ja püüab teid unest üles äratada. Pange tähele seda koputamist ja parandage meelt. "Kui te meelt ei paranda, sais hukkute kõik!" hüüab teile Päästja. Võtke kindlaks nõuks oma meelt parandada, küll Jumal aitab seda täita. Hüüdke tihemini: "Mu hing, mu hing! Miks magad sa patuunes? Ärka üles! Surm ja kohusjõuavad ligi ja sa saad värisema hirmu pärast. "Paluge Kristust, et Ta teid valgustaks teie patupimeduses. Tulge Tema ette, tunnistage oma patud ja tõotage patuelu maha jätta; küll siis ka teie saate Tema suust kuulda need andeksandmise sõnad: "Ole julge; sinu patud on sulle andeks antud; mine rahus; aga katsu, et sa edaspidi enam ei patusta." Aamen.

Originaali tiitel : "PÜHA MARIA EGIPTUSE MAALT" Riias. Trükitud A. Stahl'i trükikojas, Walli-uulitsas Nr.23. 1890.

Uustrükk Pärnus 1998. a. Keeleliselt toimetanud preester Ardalion Keskküla

Tagasi sisukorda