Kirikulaulu
ajalugu
Muusikal on
ikka olnud tähtis koht jumalateenistuses. Juba Vana Testamendi
aegadel lauldi psalme ja saadeti neid erinevatel pillidel.
Kristlik kirikumuusika
on arenenud juudi ja kreeka traditsiooni põhjal. Pillide
kasutamine jäi siiski ära kohe kristliku kiriku algusaegadel,
sest pille ei peetud sobivaks kristliku kiriku tseremoonias.
Need arvati
paganliku maailma esindajate hulka.
Tagakiusamise
pärast pidi jumalateenistusi toimetama salaja ja võimalikult
märkamatult. Teenistusi toimetati varjatud paikades. Näiteks
Roomas kogunesid varajased kristlased nn. katakombides
(maa-alustes käikudes).
Inimhääl on
see instrument, mis kõige paremini palvet edasi annab.
Õigeusu kirikumuusika on just laulumuusika. Laulmist meenutab
ka see lugemisviis, mida jumalateenistustes kasutatakse.
Seda nimetatakse retsitatiivseks lugemiseks.
Kirikulaulu
funktsioon
Kirikulaul
toimib jumalateenistuses koguduse ja kristliku õpetuse
vahendajana. Laulmine kuulub kogu kirikurahvale. Koori
ülesanne on toetada ühist laulmist ja hoolitseda selle
eest, et laulu osa teenistuses sujuks nõtkelt. Kaasajal
on tegelik olukord kujunenud küll koori kasuks, mis aga
ei tähenda, et kirikurahvas kaasa ei võiks laulda.
On tähtis kuulata,
mida lauludes öeldakse. Tekstid sisaldavad palveid ja
õpetusi ja need on mõeldud kõigile kuulamiseks. Seepärast
on ka lauljaile mäletamisväärne laulda nii, et sõnad oleksid
selgesti arusaadavad.
