Kogudus on Kiriku vanim institutsioon. Teda on proovile pandud ja ta on sajandite katsumustele vastu pannud kristlaste hüvanguks. Kogudus on meie kiriklik kogukond ühes teatud kindlas paigas. Kogudus ei ole Kiriku pisi-pisikene osake. Ta on Kirik. Sest kogudusel on olemas kõik, et olla Kirik. Kõikjal, kus leidub jumalarahvas, vaimulik ja püha altarilaud, asub ka Kirik. Ja tõepoolest, kogudusel on need kolm vajalikku asja olemas: kristlased koos oma preestriga, kes evangeelumi nimel pühitseb jumalikku liturgiat. Meie kogudus on meie Kirik.

Oma koguduse liikmena kuulub iga kristlane Kirikusse. Oma koguduses on ja jääb igaüks ühendusse Kirkuga. Just omaenese koguduses on iga kristlane ristutud, seal on tema nimi kantud kirikuraamatusse, samuti nagu see on kantud rahvastikuregistrisse, et tagada tema kui kodaniku õigusi. Aga tegelikult saab iga kristlane ristimisega veel teise kodakondsuse – Jumalariigi oma. Sellesse samasse kirikuraamatusse kirjutatakse sisse kõik lapsed, kes sünnivad pärast teda, nende ristimine, abielu ja surm. Koguduse raamatusse sissekandmine on püha toiming, sest omal kombel on need raamatud Jumala enese raamatute koopiad.

Sel kombel võib igaüks mõista, milline side ühendab teda oma koguduse ja Kirikuga, millesse see kogudus kuulub. Me oleme kõik vennad, sest me oleme osa saanud uuestisünnist ristimise läbi, mille me võtsime vastu ühest ja samast lättest. Me kõik oleme üks ihu, sest võtame armulauda vastu ühest samast pühast Karikast, mis ühendab meid Kristuse ja üksteisega. Me kõik oleme ühe pisikese kristlaste kogukonna liikmed ühes suures koguduses, milleks on Kirik. Just sellel põhjusel ei tohi katkestada suhteid oma kogudusega ühelgi ettekäändel ega mingi põhjendusega. Mis puudutab meie religioosset praktikat, siis meie püha paik on meie koguduse pühakoda - kirik. On tõsi, et teenistus, mida seal peetakse, on kõigi kristlaste jaoks, aga iseäranis ja eelkõige nende jaoks, kes selle koja eest hoolt kannavad (nagu me oma teenistuste ajal seda kuulutame): lugejate, lauljate eest, nende eest, kes palvetavad ja teenivad, kes teevad head ja annetavad kogudusele, milles nad ise iga päev elavad.

Harjumus ilma mõjuva põhjuseta maha jätta oma kogudus, et minna mujale osa saam jumalikust liturgiast ja sakramentidest (ristimine, abielu…) on äärmiselt taunitav, isegi patt. Lisaks sellele, et niisuguses käitumises väljendub omamoodi põlgus pühaku suhtes, kellele antud kirik on pühitsetud ja kes on iga selle koguduse kodu ja perekonna tugi ja kaitse, näitab see samuti, et ei hoolita või ollakse ükskõiksed kõige selle suhtes, mis koguduses tehakse ja kogetakse.

Seega peab meil olema südant oma koguduste vajaduste suhtes. See ei tähenda ainult seda, et me ei jäta oma kogudust maha ega lähe mujale, vaid ka seda, et kingime talle kõike, milleks me oleme võimelised tema jõukuseks ja kõikide tema liikmete heaks käekäiguks.

Kogudus on meie aed ja oma aeda ei jäeta maha, et minna mujale lilli kastma.

Õigusega öeldakse, et kogudust võib pidada kirikliku institustsiooni algrakukeseks. Kui me usume Kirikusse, kui me soovime talle head, siis pöörakem oma tähelepanu meie enese kogudusele.

Tagasi sisukorda