Kristuses armsad isad, vennad ja õed!
Suurel kiriklikul pühal – Kristuse sündimise päeval tahaks mõttes vaadata üle sündmused ammu möödunud aegadest, mõtestada ja mõista nende tähendust ning leida side kaasaegse eluga.
Veidi aega enne Kristuse-Päästja sündimist maailma oli inimkond uppumas kaosesse; valitses pettumus religioossetes ja filosoofilistes õpetustes: skeptitsism ja ateism olid vallutamas mõistust, Rooma imperaator Augustus kuulutas valjul häälel, et pärast surma ei ole elu. Patus hukkuv maailm janunes puhastamise ja uuendamise järele. Suust suhu liikusid ettekuulutused, et Juudamaal ilmub Keegi, kellest saab maailma uus valitseja. Aga poeet Vergilius koos kuulsa Platoniga kuulutasid otseselt lapse sündi, kes rajab aluse uuele ajastule. Antiikajaloolane Nikiforos Kallistos pani kirja pärimuse, mille põhjal Caesar Augustus, kellel puudus meessoost järeltulija, tahtis oraakli kaudu teada saada, missugune saatus on Rooma impeeriumil, millele ta ise oli aluse pannud. Tuues ohvri paganlikule Jumalale Apollonile, küsis ta oraaklilt, kes hakkab valitsema impeeriumi pärast tema surma. Sellele sai ta mõistatusliku vastuse:
„Üks juudirahva poeglaps, Kes ise Jumal on – kõikide teiste jumalate valitseja, ütles mulle: loovuta troon ning mine tagasi maa-alusesse kuningriiki; ka sina, uudishimulik, mine alandlikult meie altaritest eemale“.
See ning palju muudki annab tunnistust, et maailma uuendamise janu oli üleüldine, ülemaailmne. Ning siis, Caesar Augustuse 20. valitsemise aastal Natsareti linnas Galileas kuulis noor tütarlaps sõnu: „Sa sünnitad Poja ja annad talle nimeks Jeesus... Ta saab suureks ning Teda hakatakse nimetama Kõigekõrgema Pojaks. Ja Tema kuningriigil ei saa otsa olema“.
Nendel ammustel aegadel, esimestel aastatel pärast Kristuse sündi, ei olnud sellest suurest sündmusest nii selget ja kindlalt arusaamist, nagu meil praegu on Õigeusu Kiriku õpetuse valguses. Veelgi enam, pikka aega polnud ta paljudele teadagi. Ka kuningas Herodese korraldus Petlemma 2-aastaste ja nooremate poisslaste surmamiseks, kelle hulgas ta arvas leidvat ka Jeesus- lapse, tõestab seda.
Issanda sündimine oli vaikne ja varjatud. Pühast Evangeeliumist teame, et Päästja sündimiseks jumalikule perekonnale ei leidunud aset inimeste hulgas. Nende ees jäid suletuks kõikide majade uksed Petlemma linnas, kuhu rahva üleskirjutamise ajaks saabusid Natsaretist õiglane Joosep ja Püha Neitsi Maria. Ainult sõimes, kus puhkasid loomad, leidus nende jaoks paik, kus sündiski Jeesus. Kuulus Jõulutäht, millest täna räägib nii suur kui väike, avanes ainult suurtele Idamaa tarkadele. Nemad, keda austas kogu maailm tarkuse ja suguvõsa suursugususe poolest, tulid kaugelt kummardama Jumalikku last, tunnistades Teda endast võrreldamatult auväärsema olevat. Kingituseks vastsündinud Messiasele tõid targad kulda, viirukit ja mürri. Kuld tähendas Jeesuse põlvnemist kuninglikust soost, viiruk märkis, et Ta oli Jumalikku päritolu, aga mürr kuulutas ette Tema kui inimese surma.
Lisaks tarkadele olid vastsündinud Kristust väärilised nägema ka karjased, kes läheduses lambaid hoidsid. Nendele ilmusid lauludega Jumalat kiitvad Taevainglid ja käskisid neid minna kohtumisele Suure Karjasega, keda nüüd sõimes toitis oma rinnaga Tema Kõigepuhtam Ema.
Pühakiri on tulvil sügavaid mõtteid. Seetõttu polnud ei targad ega ka karjased juhuslikud Kristuse sündimise tunnistajad. Nii ühed kui teised, kummardades ja austades Issandat, loovutasid nüüd oma koha ning nagu andsid Talle üle oma teadmised ja oskused, õnnistades Teda kogu inimkonna nimel tulevaseks kõrgeimaks teenimiseks samas ametis mis nemadki, aga juba Jumaliku ilmsikssaamise vaimus ja Taevariigi kuulutamises.
Kristuse sündimine tõi rõõmu kogu maailmale, täites elu kõrgeima mõttega. Kristus on maailma valgus. Elu ilma Temata oleks pime nagu detsembriöö. Vaadates selle pika öö pimedusse, võime hirmuga ette kujutada, missuguses sünguses ja pimeduses vaevles inimkond enne Kristuse sündimist.
On ilmselge, et Kristuse sündimise hetkeks oli Iisraeli rahvas pattulangemise viimsel piiril, millest kaugemale on isegi mõttes võimatu vaadata.
Aga iga asja jaoks on oma aeg, ning aja määrab Jumal. Saabus tund, mil Jumal sekkus vahetult inimkonna ellu ning taevasse ilmus Petlemma täht. Tähe järel hakkas särama Päike, mis kogus enda ümber eksinud ja kaduma läinud mõistlikud lambad.
Lapse sünd on perekonnas rõõmus ja õnnelik päev. Jeesus-lapse sünd kingib samad tunded kogu kristlaskonnale. Kiirustagem templisse, et Teda vastu võtta. Toogem Temale kingiks oma süda ja armastus.
Suurel kiriklikul tähtpäeval pole asjakohane rääkida raskustest. Meenutagem vaid Suure Karjase sõnu: „Otsigem enne Taevariiki, ja kõik muu antakse peale sellegi.“
Olgu Petlemmas sündinud Jumal-lapse arm teie kõikidega. Usk, lootus ja armastus ärgu jäägu vaeseks meie keskel.